Peedo seikleb: Lille ja kultuur

Hei!

Kuidas teil läheb? Meil siin üldiselt suhteliselt hästi, argipäevaselt. Peremees käib tööl ja perenaine katsub terve mõistuse juurde jääda ning mina vaatan seda kõike pealt suhteliselt mugavast asendist patjade vahel. Perenaine on tubli olnud käib ikka peaaegu iga päev jalutamas, mõni päev jääb vahele ka (puhkama peab ka ju). Peremees hakkas ka jooksmas käima uuesti - lõunapausil saab kiiresti ühe tiiru teha. Vaikselt hakkab kogu süsteem siin paika loksuma ja argine rütm muutub talutavaks juba neile mõlemale. Ma ei ole algusest peale probleemi näinud - voodi on, rohkem pole vaja ju :)

Aga asja juurde - me elame praegu Valenciennes linnas, see on umbes 45min rongisõidu kaugusel Lillest (selle regiooni pealinn). Enamik linnu on siin olnud ajalooliselt kaevandus linnad, pärast teist maailmasõida said linnad täidetud ka paljude teiste rahvastega. Alates 1970ndatest on kaevandusega kehvad lood ja piirkonnas on väga palju töötuid, praegu domineerib autotööstsus siin regioonis. Sellest ka selline trööstitu eelmine postitus - aga sellest piirkonnast saab esile tuua LILLE linna, see on ainuke linn, mis on oma ümbruskonnast erinev. Me käisime seda linna laupäeval uudistamas. Linnal on kohe teine hingamine - rõõmsam, kultuursem, väga hästi ei oska seda seletada, aga see depresiivne komponent on kadunud.

Perenaisel on sõbranna Eva-Maria, kes siin elutses oma Erasmuse aastal, ja tema käest sai soovitusi, kuhu minna. Esiteks park Citadelle - väga huvitav kindluse äärne park, seal väga hea jooksmas näiteks käia. Park ise on selline metsaline (loe: Võsas) ja kanaleid täis. Ja teiseks on ühes pargi ääres loomaaed. Väga kift pisike loomaaed, maksis 4eurot. Aga loomade liigikus oli selles suhteliselt hea ja põnev - punane panda, sebrad, roomajaid, ahvid erinevad, linnud jne (panen alla pilte, siis näete). Kindlusesse sisse ei lasta, ainult teatud turistigruppidega on sinna võimalik sisse saada, see on prantsuse vägede NATO peamaja. Pärast jalutust pargis ja loomaaias ning kindlussesse mittepääsemist tuli meil nälg. Liikusime pargi sissepääsu juurde, kus oli friterie putka. Kohalike jaoks on friterie väga oluline koht, tihti käiakse seal lõunal söömas. Ja iga kohalik küsib sinult: Kas sa juba friteries oled käinud? Noh see koht, kus saab friikartuleid ja kastet ja vahel tellivad nad ka frikadelliga koos seda. Nende frikadell on veidi teistmoodi, maitsetatud ja on pihvi kujuga. Ja selle toidu üle on nad siin väga uhked :) Igal juhul võtsime friikad näppu ja suundusime vanalinna uudistama. Vanalinn on ilus, palju maju on taastatud ja üldselt on palju ka igasuguseid poode. Lille on tugeva kabandusliku taustaga, siit on alguse saanud Decathlon, Auchan jms. Armas linn. Tahtsime ka kohvikusse Meert minna, aga see oli puupüsti täis ja üldse oli pärastlõunal seal väga palju rahvast, poed olid rahvast pungil, mistõttu peremees pääses ostlemise tuurist. Rongile ja tagasi Valenciennesse, sest jalad juba valutasid linnas ringi tuiamisest. Kindlasti tuleme külastame seda linna uuesti.

Pühapäeval jäin mina voodisse, see reis Lille'i oli mu täitsa ära väsitanud, aga peremees ja perenaine läksid välja. Kõndisid u 3km järveni, mille ääres on välitreenimisplats. Turnisid ja võimlesid seal umbes 45-50min ja siis kõndisid ümber järve tiiruga koju tagasi u 7km. Tagasi jõudes olid super näljased, aga nähes, et kõrval teatri juures käib miski üritus, siis käisid mõlemad vaid kiirelt pesemas ja võtsid paar kommi põske. Teatri ees toimus teatri avamispidu. Esimesest esinemisest jäid nad ilma, aga nad said omale osta piletid sümfoonia orkestri üritusele. Ja siis vaatsid nad, kuidas tantsutrupp esines. Edasi tuli paus, kus nad läksid süüa tegema, siis kell 16 läksid uuesti vaatama esimest etendust. Seal oli harfi mängija ja trepp ja trampoliin ja mees (selline üle 40 a mees) ning see oli vau! Tõeliselt nauditav muusika koos vägeva etteastega. Sõnadess etendust panna ei ole hästi võimalik. Pärast etendust sõid ja puhkasid.

Ahjaa vaatsime kolmekesi filmi Bienvenue chez les Ch'tis. Väga andekas prantsuse komöödia, kus lõuna-prantslane läheb põhja tööle, mis ootused on ja millised stereotüübid. Väga hea vaatamine ja veidi ka äratundmisrõõmu.

Edasi on jälle argielu - kes töötab, kes kirjutab, kes kõnnib, kes jookseb, kes magab... igal ühel oma tegevus, et argipäev mööda saata! Pidage teie ka seal vihmas vastu!

Järgmise nädalani ;)

Peedo

PS! Lähedaste ja sõprade kõned on alati hästi südant soojendavad, aitäh!