Dieciocho días mas...

Hola-hola! Peedo siin kuival maal. Kas suvi jõudis kohale?  Meil siin täitsa endiselt suvi olemas, peremees ja perenaine igatsesid külma ja käisime lund vaatamas, aga sellest hiljem. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama nädala algusest. Esmaspäev oli selline tavaline - toidupoes käik, peremees koolis õppimas, perenaine pesi pesu ja luges raamatut. Teisipäev oli ka üsna tavapärane - mina endiselt voodis, peremees koolis õppimas ja perenaine sai oma raamatu lõpuks läbi. Õhtu oli teine lausa endast natuke väljas raamatu pärast - kurb lõpp oli ja tal on komme elada raamatusse väga sisse - suure empaatiavõimega. Õhtul pakkisid veel koos asju peremehega, sest kolmapäeval oli äratus kell 5.20 hommikul ja mind pakiti ka seljakotti kaasa. Barcelona Sants Estacios saadi kokku Poola ja Iraani kutiga (peremehe kursusevennad), kell 6.25 saime rongile, kell 8.50 Ribes, sealt 9.10 mäerong Vall de Nuriasse. Kella 10 ajal alustasime teekonda üles - saad aru päris mäe tippu noh, Pürenee mäestikus olime :D Teekond oli väga maaliline, kellele meenutas kääbiku seiklusi, kellele helisevat muusikat. Kitsed ka hüppasid ringi, oja voolas alla (sealt sai juua ka, väga ilus puhas vesi oli), kotkaid nägime ka lendamas :) Mida tipule lähemale seda lumisemaks ja kivisemaks läks. Üles oli vist päris raske minna, mina õnneks olin perenaise kotis peidus, perenaine ise raskematel hetkedel võttis peremehe seljakotist kinni ja sai sedasi kergemalt üles (peremees kandis ka kogu teekonna veevaru enda kotis, 6 l vett). Poola tüüp lippas ees, meie tema taga ja siis iraani tüüp - ta on tegelikult teinud 5000m mäe vallutuse, aga seda nädalaga, seega tal oli aega nautida minekut. Meil ainult üks päev 3000 m jaoks! Tipus oli tuuline, kohtasime ka prantslast üleval, kes uuris, kust me tuleme - oli üsna üllatunud meie seltskonnast: eestlased, poolakas ja iraanlane :)  Väikse pausi tegime tipus ka, sõime ja istusime hetkeks, aga siis hakkas poolakal ja peremehel kiire jälle - neil oli vaja plaan täita ja viimane rong Nuriast Ribesisse läks juba 17.20. Edasine teekond oli prantsuse - hispaania piiril. Tipus oli kohati päris palju lund ja peremees leidis kohti, kus pepu peal alla kelgutada ja nautis hetke täiega :) Iraani tüübi ja perenaisega kannatasime veel kaks tipukest nende tempos ja pärast 12km matkamist sai selgeks, et tuleb tagasi keerata, rohkem tõuse me ei võta! Poolakas ja peremees aga vallutasid veel mõned tipud, kuskil 400m tõusu lisaks. Me kolmekesi jõudsime mõnusas rahulikus tempos tagasi alla orgu, muidugi väike rajalt eksimine oli - jäime kitsekesi vaatama oja ääres ja siis ei märganud, et rada läks üle oja. Hiljem märkasime oma viga ja ületasime oja suvalises kohas. Tagasi keskusesse jõudes valdas suur rahulolu - tervelt tagasi! Puhkasime järve ääres ning ootasime peremeest ja poolakat. Iraani tüüp andis mingit nende kommi - see maitses hea, selline hapukas ja nagu kuivatatud ploom tekstuurilt. Perenaine sai kõik kommid endale :)  Kella 17 jõudsid alla ka poolakas ja peremees - üks lumivalge näost ja teine tulipunane - mõlemal üsna raske olla. Neil oli hea meel, et me kolmekesi tagasi pöörasime varem, sest edasi matkamine oleks olnud enesetapp, ka neil oli väga raske olnud, et graafikus olla pidid nad isegi natuke jooksma. Vaade oli muidugi kena olnud teisele poole orgu - järved ja mingid koprasuurused loomad. Rongile jõudsime kenasti, Barcelonasse jõudsime ka lõpuks - rong pidi vahepeal seisma, sest oli juhtunud mingisugune intsident. Enne magama mineku aega jõudsime ikka kenasti koju - sõime jäätist ja kobisime voodisse.
Meie kolme teekonda saab näha siin endomondo, peremees poolakaga jõudis Pic de la Fossa del Gegantini ja siis tagasi alla orgu.
Neljapäev möödus "haavu lakkudes" - mina lebotasin niisama, perenaine oli natuke tuult saanud ja valutas natuke vasakut kõrva, lisaks oli ta parem põlv arvanud, et nüüd oleks hea aeg natuke sirutuspuudlikkust näidata valu tõttu; peremees oli kimpus põlenud peanaha ja säärtega, aga ta juba samal õhtul läks ronimistrenni ja oli enne seda koolis üsna asjalik. Perenaine magas, vaatas pilvede all, tiba rullis end ja tegi süüa.
Reedel oli perenaisel juba parem, koristas ja hiljem rullis end. Peremees õppis kodus. Kella seitsme paiku õhtul nad lahkusid kodust ja läksid mäkki sööma, tegelikult ostsid burkse kaasa ja läksid placa Espanyale. Sõid pingil istudes ja läksid rahvavooluga kaasa Olimpic estadi poole. Miks sinna küsite? AC/DC kontserdile ikka. Mind jäeti koju. Kontsert oli vinge olnud - VÕIMAS! Vanamees juba surmale võlgu ja vaatad, et issand kohe annab otsad, aga vana teeb siis hoopis 15 minutilise kitarrisoolo ringi hüpates ja karates ning teeb noortele silmad ette. Peremees oli üliõnnelik muide :) Perenaine ka ;) Soojendusbänd oli Vintage Trouble, kes on sellised retro bluesi vennad- soovitan kuulata. Alalisvool ja vahelduvool tuli lavale pauguga ja lõpetas esinemise pauguga! Korralik 2tunnine show!

Laupäeval sõime kõik koos lõunat - korteri omanik koos oma noorem pojaga tuli ka. Väike india tüüp tegi süüa. Väga meeldiv lõuna :) Õhtu oli  copa del Rey jalkamäng - Atletico Bilbao ja FC Barcelona. Karika võitis FC Barcelona 3:1. Rahvast oli palju, mürglit ka oma jagu, tänavad hõiskasid ja maha jäid endast vaid tühjad õllepudelid ja muu rämps.
Pühapäeval peremees läks Montserrati ronima koos oma ronimiskursusega. Palju raskem kui siseruumides, kivid, millest haarad, on tibatillukesed. Aga peremees oli rahul :) Koju jõudes ootas ees teda ahjust just võetud pitsa ja pärast uinakut sai veel õhtusöögiks pannkooke maasikatega - mis pühapäev see ilma pannkookideta on!
Vaadake pilte ka ;)

Rongi vahetus

Teekonna algus!

Vaade orule, kust alustasime

Linnuke

Pisi-pisi linnuke, pärast tuli teine ka seltsi, aga neid ei saanud koos pildile

Ojake!

üles, ikka üles

Juba lumi :)

Ära tegime!

2913 m

Lõunapaus

vahelduseks alla

jou-jou!

Kellele lumi, kellele kiva

peremees ikka rühib üle mäe, teised ümber mäe

Õnnelikud

kitsed

peremees nägi südamekujulisi järvi

mis loomaga on tegu?

varakult kohal!

tuhanded punased sarvepaarid :)

ta oli tegelikult väga õnnelik, pildil ei näita emotsiooni lihtsalt :)

Ahjaa huvitav on see, et keset kontserti hakati olee-olee karjuma - jalgpalli rahvas :D ja ac/dc kontserdi rahvas on palju turvalisem seltskond kui jalkafännid.
Kallid-paid teile!

PS! 18.juuni algab seiklus nimega Bonjour, Paris!