Peedo seikleb: Äpardusi peab ka juhtuma...

Esmaspäeval olime asjalikud - mina oma puhkamisega, perenaine trenni ja peremees kooli ja tööga. Õhtul läksid peremees ja perenaine Montaditosse sööma, pidid kohtuma india tüüpidega ja veel mõned koolivennad pidid tulema. Neid võileiva baare on linnas väga mitmeid ja õhtu edenedes otsustati asukoht placa de Santsist muuta placa Catalunya juurde. Peremees oli aga Linuxi installimisega nii ametis, et ta luges talle saadetud sõnumit kiirelt ja ei pannud tähele, et asukoht on muudetud (kui keegi otse ei ütle, et asukoht on muudetud, siis peremees ei pruugi seda märgata). Niisiis olid nad selle baari ees, kus esialgu pidid kohtuma, aga teisi polnud. Pika ootamiste ja helistamiste peale selgus, et on olnud möödarääkimisi ja perenaine ning peremees sõid seal kahekesi. Võikud on seal maitsvad ja odavad. Esmaspäeviti ühe võiku hind 50 eurosenti ja õlle on ka odav.

neid sööks ju küll õlle kõrvale :)

Teisipäev möödus peremehel koolis ja perenaisel päikese käes trenni tehes (loe jalutas mägedes natuke). Kolmapäev aga läksid peremees ja perenaine koos poodi, kuna peremehe kord oli maksta, siis perenaine rahakotti kaasa ei võtnud (ilm oli soe ja õhukesel jakil head taskut polnud, kuhu raha panna). Niisiis korvid sööki täis, juba kassas ja toit ka suuresti meie kottidesse pakitud ja oh imet - peremehe pangakaart ei tööta. Kassiir ütles, et äkki pole raha. Perenaine jäi poodi, toidukraam läks kasiiri juurde ja peremees läks proovis, kas saab kaardilt sularaha võtta, aga automaat sõi kaardi ära. Seejärel jooksis peremees koju ja tõi sealt sularaha, sest tekkis juba hirm, et kumbki nende kaartidest ei tööta. Jooksis tagasi poodi ja maksis arve, kassiir naeratas ja andis meile meie kauba :) Koju saabudes saime teada, et peremehe raha on alles. Infoliinile helistades selgus, et peremehe kaart on suletud ja sellest ei saadetud peremehele ühtegi teadet. Põhjus oli selles, et ta polnud panka teavitanud, et ta õpib välismaa koolis. Eesti koolisüsteemis teda enam kirjas polnud ja seega suleti peremehe tudengipangakaart. Loodetavasti saadab pank kaardi oma kuludega nüüd kohale. Ülejäänud päev oli peremehel asjalik - õppis ja töötas. Perenaine käis kolmapäeval pargis, lamas murul ja nautis päikest :) Õhtul tegelesime külmiku sulatamise ja koristamisega. Jääd oli nii palju, et uks ei sulgunud enam korralikult. Kogu protsessi käigus selgus, et kogu aja oli sees olnud mingi nupp, mis pani külmiku külmetma koguaeg- sealt see jää tuligi. Lõpp hea kõik hea- külmik puhas ja ei tooda ülearu jääd enam :)

Neljapäev oli jälle äärmiselt soe ja kena ilm, mistõttu perenaine käis rannas. Bikiinides rannaliival merelainete kohina taustal - mida veel tahta!! Selle pärast saigi ju Barcelonasse tuldud. Rannas on aga üks AGA... seal on need tüübid, kes karjuvad koguaeg - cerveza, beer, kokakoola, mojito. Lisaks pilukad naised, kes pakuvad massaaži ja kui teeskled, et magad, siis viskavad sulle liiva peale, et sa ikka ei magaks maha võimalust saada nende "kvaliteetset massaaži". Rahu seal eriti ei saanud ja seega pärast 2h peesitamist jalutas ta koju - ca 1,5-2h kiiret jalutust. Koju jõudes oli peremees lõunat teinud ja valmistus ronimistundi minema. Perenaine sõi kõhu täis, käis pesus ja magas (päevitamine ju raske töö). Ja ärge muretsege päikesekaitsekreemi kasutas ka, millega sõbrad-kolleegid teda varustasid.

Reedel peremees käis koolis, siis jooksmas ja õhtu otsa tegeles Linuxi installimisega, sest esmaspäeval ei jõudnud sellega ühele poole. Perenaine tegeles koristamise ja söögiga ning õhtu läks shoppama - mango outletist pintsak 7.99 eur ja pikk seelik 9.99 eur :)

Laupäeval oli ilm kehva, sadas ja peremees tegeles oma asjadega arvutis. Perenaine luges natuke ja tegeles söögiga, vaatas filmi. Pühapäeval sõime hommiku pannkooke ja siis läksime välja. 15.märts oli barcelona maraton ja jälgisime Barceloneta lähedal selle kulgemist ning seejärel läksime Kataloonia ajaloo muuseumisse. See oli põnev ja oi kui suur see oli - meil kulus peaaegu 2,5h selle kõige läbimiseks. Kataloonia ajalugu on täis sõdu aj vabadust on nende elus väga-väga lühikest aega olnud. Aga hoolimata Franco aegsetest pommitamistest, koonduslaagritest jne on säilima jäänud katalaani keel ja katalaanikeelne haridus ja kultuur. Hoiame pöialt, et nad kunagi siiski vabaks jälle saaksid!