Peedo seikleb: I am a melon

Tere jälle! Aeg on jälle nii kiiresti läinud, alles see teisipäev oli siin kui sai palju trükitud ja nüüd on juba nädal möödas. Eelmine kolmapäev peremees käis tööl (server ei töötanud endiselt) ja kirjutas oma raportit. Perenaine käis lõunal õues kõndimas - tegi oma 6km ringi, käis selles ilusas lille pargis ka, mis kevaditi on täis nartsisse ja endalegi üllatusena julges partidest ja suurest hanest kohe kõrvalt mööduda. Edusammud! Mina mõnulesin diivanil. Tagasi kodus luges veel veidi raamatut ja siis tegi süüa, õhtul peremees kõndis natuke ümber posti ja lausus samal ajal " I'm a melon". Ma algul arvasin, et ta on liiga palju zombiesid tapnud eelmine õhtu, aga ta hakkas uuesti neid õhtu tapma, niiet asi oli vist mingisuguses rollimängus.

Neljapäeval olid mõlemad kodus. Peremehel ei olnud mõtet minna tööle, sest server ei töötanud ikka ja siis ta tegi kodus omi asju. Perenaine luges raamatut ja üritas ka veidi prantsuse keelt õppida, aga talle see iseseisev õppimine ikka hetkel üldse ei istu. Kõik muud tegevused on palju toredamad. Ta tegi süüa ja koristas veidi jälle (teate küll elu karvase mehega). Õhtul perenaine läks väiksele kõndimise tiirule jälle (pärast tunnistas, et üritas ka veidi joosta, aga raske oli, kõndis rohkem). Peremees tegi jooksu trenni, sellise rahuliku tunnise. Pärast rullimine nagu teadlikule treenijale kohane. Mina rullin end koguaeg diivanil, sest ma olen mõnusalt ümar.

Reede Peremees läks tööle, et kergemini tööle keskenduda. Perenaine jäi koju, luges raamatut ja uuris infot oma tuleviku kohta, midagi nagu leidis ka prantsuse keele õppe kohta. Peremees tuli varem koju, tegid koos kiirelt võikud ja läksid VerticalArt ronimiskeskusesse ronima. 25minutit rattaga sõitu ja olidki kohal. Ronisid oma 1,5 kuni 2 h siis perenaine läks üles jõusaali, tegid väljaasteid ja muid selliseid harjutusi raskustega (mis jätavad paariks päevaks oma jälje). Maadles rulliga ka, peremees ka veidi rullis end. Siis pakkisid endid jälle kokku ja istusid ratastele. Pimedaks hakkas juba minema ja seetõttu tagasi liiguti mööda valgustatuid tänavaid ja koju jõuti 27minuti pärast. Kiirelt pessu, süüa ja magama.

Laupäeval äratas neid üles vihmasadu. Neil oli plaan matkale minna, aga otsustasid, et sellise ilmaga ei ole mõttet. Panid oma pontsod selga ja läksid hoopis toidupoodi. Tagasi kodus hakkas peremees oma jalgratast remontima ja perenaine hakkas lugema, kuid üsna pea oli tal tahtmine kooki küpsetada. Võttis retsepti ette, tegi vajalikud arvutused, et taina kogus sobiks vormile, siis vaatas külmkappi ja oih 2 muna on ainult, vaja aga 3 muna. Perenaine oli nii kindel, et peremees ostis mune, sest nad olid koos poes ja peremees küsis kas muna on vaja, millele perenaine vastas, et ta ei tea, sa ise kasutasid viimati mune (peremees tegi hommikul süüa), aga peremees sai aru, et ilmselt ei ole siis vaja. Arusaamatus lahenes sellega, et kaks jäärapäist isikut ei loobunud kumbki oma tegevustest - perenaine küpsetas koogi 2munaga ja peremees lõpetas ratta remontimise 10min hiljem ja siis sõitis sellega poodi munade järgi. Kook tuli hea ja ratas sai korda ning enam ei ole meil diivani kõrval ratast, vaid see asub all panipaigas. Peremees otsustas veel asjalik olla - tegi nõudepesumasina ka korda. Sinna ei tulnud vett sisse, filter umbes ilmselt oli. Mõned nädalad tagasi nad katsetasid masinat - ostsid vahendi, panid mustad nõud sisse ja tutkit, lõppes sellega, et järgmine päev perenaine pesi ikka nõud käsitsi ära. Aga nüüd see töötab, uhke värk, sööd ära ja asetad nõud masinasse :) Niiet laupäev oli täitsa tegus päev tegelikult.

Pühapäev oli broneeritud randa minekuks. Sõideti bus relay tramiga peatusesse PIRMIL ja sealt võeti lila bus nr 3, mis sõidab linna nimega Pornic (pilet 2.40 eurot). Ilus armas linn sadamate ja randadega. Nad olid ammu tahtnud seda juba külastada. Tunnike sõitu ja oldi kohal. Kõnniti läbi kesklinna ja korraga oli mõlemal deja vu tunne - nii oligi nad olid selles linnas aasta tagasi käinud motikaga, mäletate seda sõitu kui sidur motikal katki läks, veel enne suurt reisi? No vot siis käidigi seal samas linna, söödi jäätist sadamas ja nauditi motika riietega +30 päikest. Ma oleksin seda neile võinud meeldetuletada varem aga nad ei võtnud mind kaasa. No seekord oli veidi jahedam ilm olnud +25 linnas, aga rannas kuhu nad lõpuks läksid oli tuul niiet oli mõnusalt õhku ja perenaine isegi tundis et kohati on jahe, peremees aga käis isegi ujumas. Lõpuks lebotamisest kõrini kõnniti veel linnas ringi ja siis tagasi bussi peale. Kodus avastati, et peremees o päikesest veidi ära põlenud. Perenaine kreemitas end, aga peremees on kange mees tema ei kasuta kreeme. Tema on homme juba pruun, noh päris homme ei olnud pruun, aga midagi hullu ka ei juhtunud. Päris õhtul mõtles perenaine, et homme peaks leiba küpsetama, sest lemmik pagaripood on puhkusel. Mõeldud-tehtud - juuretis välja kaussi, soe vesi peale ja segamini. Jahu veel ja ongi korras. Aga rukkijahu ei olnud, see oli eelmisel korral otsa saanud aga perenaine ei mäletanud seda. Üleliigne vesi ära, vanad leivakäärud sisse ja seisma. Ega see päike ikka teeb peast lolliks - perenaine halas veidi, et nüüd on tema melon (nakkav asi vist, pean end süstima laskma). Peremees lohutas, et kõigil juhtub ja esmaspäeva hommikul enne tööd peremees sõitis rukkijahu järgi. Perenaine tegi talle senikaua lõunasöögi valmis. Poest eduliselt tagasi andis perenaine talle lõunasöögi paki ja peremees vastu musi. Perenaine lisas uuesti sooja vett ja rukki jahu, et juuretis käima ajada. Hilisõhtul küpsetas kaks imehead leiba. Lõpp hea kõik hea!

Teisipäev oli siin riigipüha - Neitsi-Maarja uinumispäev. Eestis tuntud rahvakalendris kui ruukkimaarjapäev ja Johanna nime päev - ole sa Johanna tervitatud! Perenaise vanaemal oli ka sünnipäev, sai temaga lobisetud ja rõõmutuntud, et ollakse endiselt elurõõmsad ja tegusad. Lõunast tuli meile peremehe prantsuse sõber järgi, viis meid Pont Caffinosse. Umbes 20minuti sõidu kaugusel Nantesist. Jõeäärne kaljudega ümbritsetud paik. Seal oli kohvik/baar, pikniku kohad, sportimisvõimalused (kayaki jms laenutus, seikluspark jne). Aga me läksime muidugi ronima, sest peremees ja ta sõber ronisid meie vaatasime alt pealt. Rahvast oli seal palju, palju lastega peresid ja palju lapsenuttu. Peremees ütles, et see lapsenutt ei lasknud tal üldse keskenduda ronimisele. Perenaine ütles, et peremees kõrgustes turnimas ei lasknud tal jälle keskenduda raamatu lugemisele. Natuke enne kella 20 oldi kodus tagasi, perenaine läks jalutama, sest suurest istumisest oli tagumik kange ja oli suur tahtmine ka ise miskit füüsilist teha. Peremees tegi süüa seni. Õhtul nauditi veel mõnusat olemist rõdul teed juues ja juttu ajades.

Kaselehti juba vaikselt langeb, aga ilm on mõnusalt soe nüüd olnud. Loodame, et päikest ja suvesooja jagub ka Eestimaale! Kallistame!