Peedo seikleb: Bretagne, Brittany või Bretania

Nägu niuhti nädal jälle möödas! Aeg on armutu. Igal juhul nagu lubatud sai, siis peremees ja perenaine käisid teispäeva õhtul turul, peremees läks hiljem veel tööle tagasi paariks tunniks (turg oli suhteliselt väike, puhkusteaeg ikkagi). Perenaine kokkas, mina lebasin diivanil, sest palav oli. Lõpuks oli siin suvine kuumus ja lõõskav päike, rõdul raamatu lugemine oli juba suur katsumus perenaisele. Kolmapäev möödus perenaisel endiselt raamatut lugedes, peremees tööl nagu ikka ja mina mõnulemas diivanil. Perenaine luges peremehe soovitusel "Alone on the wall" raamatut, see räägib ühest ronijast Alex Honnoldist. Ta ronib suuri kaljusid üksi ja turvavarustuseta - tema kohta on hästi öeldud seal raamatus: See oleks veel muljetavaldavam kui Alex oleks päriselt inimene. Põnev lugemine, kuidas inimene hirmuga toime tuleb ja miks ta teeb seda nii nagu ta teeb. Huvitav ka siis kui ronimisest mitte midagi ei tea.

Kolmapäeva õhtul läksid peremees ja perenaine ratastega poodi, nii sai palju kiiremini poes käidud. Enamus teest on eraldi jalgratta tee, aind mõnel ristmikul tuleb sõiduteel liigelda. Kotid toitu täis tagasi koju, kus sai filmi vaadatud (the Circle - ei soovita, igav).
Neljapäev peremees läks tööle jälle, perenaine otsis ja ostis vajalikud rongipiletid Valencienne´i minekuks ja Hollandisse minekuks. Perenaine otsustas olla tõeline perenaine - tegi lõunasöögiks hakklihakastet, keedukartult ja -porgandit ja värsket salatit ning viis selle siis peremehele ülikooli. 20minutit jalutust möödub kiirelt kui sa saad telefonis oma õega lobiseda, vähemalt nii perenaine ütles, mina jäin ikka diivanile lebama (hakka siin vanas eas veel liiga tegema endale). Ülikoolilinnakus on pikniku toolid ja lauad olemas, seal nad siis lõunastasid. Rahvast oli üllatavalt palju suve kohta. Umbes tunnike veetsid aega koos ja siis perenaine jalutas tagasi koju (helistas emale) ja peremees tagasi laborisse tööle. Õhtul sõid nad kiirelt võikusid ja läksid jooksma, perenaine loomulikult rattaga. Läbiti 12.92 km ühe tunni ja kaheksa minutiga. Ilm oli ilus soe ja rahvast oli väljas sportimas palju. Perenaisel oli suhteliselt lõbus, sest rattal tagumine pidur ei tööta ja esimene pidur töötab enam vähem :D Saab pidama, ei saa , saab, ei saa, saab... Pärast trenni rullimine ja peremehe ravimine, sest käed kippusid ära surema. Perenaine tundis end päris hästi jälle tööd tehes. Pärast pesemine ja söömine. Ning siis tuttu, sest kell oli juba päris palju.
Reede peremees sai tööd teha pool päeva, sest server ei töötanud ja kogu ta kood on serverisse salvestatud. Perenaine õppis natuke prantsuse keelt ja luges raamatut. Kui peremees koju tuli pakkisid nad asjad kokku (minu ka) ja sõid. Tuli minna Brittanysse, naaber maakonda põhjas või läänes. Peremehe prantsuse sõber kutsus sinna ronima. Kõige pealt võtsime oma asjad ja asusime prantsuse sõbra ühikasse teele, sest ta palus meie abi asjade tassimisel autosse. Ilm oli suht kehva - soe, aga seenevihmane, niiet said mõnusalt märjaks ja pontso all oli liiga palav. Perenaine ja peremees aitasid prantsuse sõbral pisikesest ühikatoast veidi asju(vähemalt 48'' plasmateler, kodukinosüsteem jms) autosse pakkida, palju ei mahtunud, sest ronimisasjad võtavad juba ka palju ruumi. Ta läheb sügisel Pariisi lähedale bioloogiat õppima ja siis oli vaja ühikast asju ära viia oma isa kodusse Quimper'i. Asjad autos sai asutud teele, Nantesi ringteel saime ka veidi ummikus istuda, nii oma 20min. Läks hästi seekord. Kahe ja poole tunni pärast olime juba Quimperis prantslase isa majas. Armas pisike maja väikse aiaga. Sõime õhtust, jõime teed (no loomulikult nad mulle ei andnud, aga ma sain vähemalt seltskonnas olla) ja panime paika järgmise päeva plaani. Tuduaeg!

Laupäeval oli kell 8.30 äratus - hommikusöök ja minek. Sõitsime Pen-Hir'i suunas, peatusime teel supermarketis, et lõunaks süüa juurde osta ja siis hiljem väikses turisti poes, kust sai suveniire osta ning Finistere traditsioonilist kooki - värskelt küpsetatud võikook Kouign-amann. Põhilised koostisosad või, suhkur ja natuke jahu. Suus sulav kaloripomm! Seda soovitan sealt alati osta....

Muide ilm oli äärimiselt kena - pilvitu ja päike, ainult tuul oli suur. Point de Pen-Hiris eriti, sest see on kõrge poolsaar mereääres. Mõlemal pool ilusad rannad. Pen-Hiril endal ei ole puid, kivine maastik, mis on kaetud meie raba sarnase taimestikuga - kanarbikud jms. Peremees ja tema prantsuse sõber läksid ronima kaljudele koos varustusega. Me perenaisega vaatasime natuke, prantsuse sõber küll arvas, et perenaine võiks ka proovida, aga ta arvas, et ta ei taha ikka ning me läksime poolsaarele jalutama. Väga tuuline oli, aga super ilus vaade. Rahvast oli igal pool palju, koguaeg vooris juurde ja tagasi, turistide meelispaik. Läksime randa lõpuks, seal ei olnud nii tuuline, sai iasegi päevituste väel olla. Perenaine kreemitas oma jagu ja kõhtu ja nägu ja õlgu ja siis hakkas uut raamatut lugema. Kõhuli loomulikult, et jalad tagant ikka päikest saaks. Raamat räägib poola ronijatest nõukogude võimu ajal. Karmid ajad olid siis... 1,5h lugemist ja mis te arvate, kas perenaise selg põles ära?! Jah, sest see oli ainuke koht kuhu ta kreemi panna ise ei ulatunud ja isegi ei tulnud selle peale, et peaks kreemitama. Mina ju oma lühikeste kätega ei saanud ka aidata. Õnneks siiski ainult naha tõmbas punaseks, mitte valusaks. Igal juhul me jalutasime tagasi üles kalju peale, et ronijad üles otsida, ei leidnud, turiste oli palju ja telefonilevi oli kehv. Lõpuks kohtusime siiski. Nad olid seal samas, kuhu me nad 3h tagasi jätsime, ainult, et sinna köieta ei pääsenud ligi. Neil oli probleeme turvaliselt alla saamisega, aga kõik läks kenasti. Siis oli aeg lõunasöögiks - selleks olid banaanid ja kook. See kook oli super magus ja hea. Ainuüksi mõte sellest koogist paneb süljenäärmed tööle.

Kõht täis otsustasid ronijad, et nad soovivad veel paar väiksemat ronimist teha seinal. Seega läksime tagasi sinna, kust me alustasime. Perenaine luges raamatut ohutus kauguses, nemad ronisid korda mööda - üks turvas, teine ronis ja vastupidi. Lõpuks sain mina ka köiega seinale.

Tagasi teel Quimperi mõtlesime, et saame minna ühte pitsarestorani, aga nad puhkavad praegu. Seega kiiresti E.Leclerci pitsade järgi, üllatavalt head pitsad olid seal. Neli minutit ahjus ja nagu päris. Sõime prantslase isakodus õues, aga varsti hakkas külm ja läksime sisse. Ja pärast teejoomist oli kell juba nii palju, et läksime magama ära.

Pühapäeval oli äratus jälle kell 8.30, hommikusöök ja söök kaasa ja minek. Seekord sõitsime Lesconilsi lähedale randa. See on selline kivine rand, palju rändrahne, kus saab turnida. Perenaine ka turnis. Kivi pind oli aga kehva, hästi haakuv ja seetõttu nahale suhteliselt karm. Vahva oli! Ahjaa üks kiilakas ninja parkuurija tuli ka meiega jutustama, rääkis inglise keelt. Soovitas kive, kus ronida. Hiljem tuli tagasi (pagaritooted käes) ja proovis ka korra kivil ronida ja ei soovinud crash-padi kasutada (madrats, mis pehmendab kukkumist), sest ta oskab maanduda kõrgetelt pindadelt. Tore kutt oli, nägi lahe välja.

Peremees ja tema sõber tegid veel mõned raskemad bouldering rajad läbi ja siis randa ujuma, noh meie prantsuse kutiga vaatsime pealt. Peremees ja perenaine jooksid merre, kiljusid veidi ja tulid suht kiirelt tagasi, sest vesi oli külm. Aga värskendav olla olnud! Lõpuks tagasi autosse, sõit Quimperi möödus kiirelt. Pakkisime asjad kokku ja tegime kiirelt söögi ning suundusime tagasi Nantesisse. Natuke üle kahe tunni sõitu ja olimegi kohal ilma suurte ummikuteta.

Tagasi oma kodus. Peremees ja perenaine panid asjad korterisse ja sõitsid ühe rumeenlase ühikasse. Ta pidi ootamatult Rumeeniasse sõitma ja ta oli ostnud endale süüa- kana ja sinki ja baklažaani jms. Nad olid ta ainukesed sõbrad, kes liha söövad ja kelle jaoks oli ka oluline, et liha raisku ei läheks. Niisiis sai süüa juurde tema käest. Pokaalid ja veekeetja ka, sest ta lõpetab oma magistritööd ja siis läheb kodumaale või Inglismaale.

Pühapäeva õhtu möödus asju lahti pakkides ja süüa tehes. Kuna päev oli väsitav, siis suhteliselt varakult sai magama mindud.

Esmaspäeval äratus kell 8.20, perenaine ei kuulnudki äratust, aga peremees üritas end üles ajada. Lõpuks sai voodist välja ja läks tööle. Perenaine hakkas koristama ja pesu pesema. Lõunatasid nad koos kodus, sest üllatus-üllatus ülikooli server endiselt ei tööta ja arvatavasti on it-mees puhkusel. Niisiis ülejäänud päeva kirjutas peremees kodus raportit.

Ahjaa huvitav intsident siiski esmaspäeval oli. Peremees ja perenaine arutasid lõunatades, et peaks aknad ära pesema. Pärast sööki istusime kõik koos diivanil ja järksu käib KÕMAKI! vastu akent, nagu keegi oleks visanud palli vastu akent või miskit suur oleks kukkunud kuskile. See oli tuvi, kes täiskiirusel enesetapu vastu meie akent tegi. Põrkus aknast meie rõdu lauale, kus tuuldusid meie magamiskotid ja jäi sinna lebama. Ei hinganud... Viskasime üle parda alla aeda, ehk mõni kass vms loom saab endale söögi. Hommikuks teda enam polnud, ilmselt mõni alumine naaber koristas ta siiski ära, sest ühtegi sulge küll kuskil lendlemas polnud näha. Pärast seda ehmatust pesi perenaine aknad ära.

Pärastlõunal jutustas perenaine veel oma teise õega - tore on kodustega sidet hoida. Peremees üritas tööd teha, aga lõpuks ostustas, et on juba õhtu ja võib veidi arvutimänge mängida.

Täna tõusid nad jälle koos ja läksid koos ka õue, perenaine käis pagaripoes ostis 2 kooki omale ja 2 baguette'i. Peremees läks tööle, server endiselt ei töötanud ja tuli lõunaks koju. Perenaine tegeles kirjatööga hommikul. Siis hakkas baklažaanist püreesuppi tegema, pani sinna võispraetud sibulat, tomatit ja kitsejuustu. Püreestas kõik ära ja värvuseks oli selline kördine hall - sest ta ei koorinud baklažaani ära. Aga maitselt oli väga hea supp. Värske baguette kõrvale ja VOILA!

Pärast sööki läksid nad ratastega poodi (vähem rahvast kui õhtul) ja turule otsustasid mitte minna, et aega kokku hoida. Ilm on täna jahe ja tuuline ja hoovihmadega ka. Tagasi kodus hakkas perenaine kirjatööga tegelema ja peremees otsustas, et tema on see tähtis mees, kes kõik zombied ära tapab täna õhtul. Ja ongi aeg õhtust süüa!

Nautige pilte!

PS!Suure igatsuse korral võib perenaisele helistada ka ;)