Suffer fest ehk Kes kannatab, see....

Salut! Ca va? Je vais bien,merci. Noh see on endiselt parim, mis perenaise suust välja tuleb prantsuse keeles. Kuidagi on juhtunud nii, et perenaine ei ole üldse jõudnud prantsuse keelega tegeleda - iga kord kui ta mõtleb, et nüüd ta õpib, siis on vaja hakata süüa tegema, koristama või trenni teha või helistab keegi armsatest ja nii ta läheb. Igal juhul ta andis lubaduse, et septembris ta kindlasti on usinam, sest siis nad uues linnas ja ilmselt seal perenaisel on veidi igavam.  

Kolmapäeva õhtul läksid peremees ja perenaine trenni tegema, peremees jooksis ja perenaine ergutas kõrval (kui ta just ei pidanud vaatame kuidas puujuurikatest eluga mööda või üle saada). Jooksurada oli pont du Cens ja Vallee du Cens, mis viib kodu ligidalt kiirteeni. Kuskil tunnike olid nad ära ja sinna 11kilomeetri kanti tuli ring. Mina ei tea, miks nad liikuda tahavad nii palju - ümar on ju ka ilus vorm.

Neljapäeval oli neil plaanis õhtul ronima minna, aga vihma sadas ja nad otsustasid hoopis toidupoes käia (ronima oleks saanus minna vaid üks, sest sõbral oli autos vaba vaid üks koht). See mõte mulle meeldis, toit on ju hea ja söömine on ainuke tegevus, mis toidab. Muide server töötab jälle ja peremees saab tööd teha nüüd.

Reede lõpetas perenaine lõpuks oma raamatu "Freedom climber", mis oli siis Poola ronijatest, kes ronisid sügavast nõukogude ajast vabadusse. Igati hariv Poola ajaloost, väga emotsionaalsed jutus hukkumistest ning edukatest ekspeditsioonidest. Perenaine nägin paar ööd mägedest õudukaid. Aga siiski põnev raamat. Lisaks perenaine koristas jälle, pesi rõdu piirde puhtaks ja vaaritas - seekord mitte nii eduliselt, täidetud suvikõrvits tuli hea, aga vokiroog läks vussi (kasutas kuskussi, see ei maitse talle ikka, aga ei ole hullu peremees sööb kõike). Peremees oli tööl tubli, katsus kaotatud aega tasa teha. Õhtul tuli prantslasest ronimissõber läbi, perenaine ravis teda pisut. Siis sõid perenaise küpsetatud leiba, see oli soe veel. Kauaks sõber ei jäänud, sest tal oli kokku saamine ja perenaisel ning peremehel oli ka kokkusaamine Berlinis. Mina jäin diivanile ütlesid, et ma olen liiga ümar õlle ja friikate jaoks, ma ei tea, millele nad vihjasid. Seal pubis said nad kokku ecuadorist pärist sõbra ja tema kaaslannaga, kes muljetasid oma ratta retkest Bordeaux-Toulouse-Sete. Oli lõbus olnud. Nautisid head õlut, friikaid ja seltskonda. 

Laupäeval ärkasid nad üles, sõid korraliku hommikusöögi pakksid seljakotti vett, õunu,vorsti ja küpsiseid ja asusid teele. Mina jäin diivanile lebotama. Koju tuli kuskil 5 tunni pärast. Peremees viis perenaise Suffer festile - 4 tundi ja 38 minutit kulus 26,58km läbimiseks (puhkepausid ja romantilisele piknikule kulunud aeg jäeti välja). Käidi kõrval külades Orvaultis ja Sautronis, liiguti sellel samal Vallee du Censi rajal (sealt oleks saanud ilmselt ka Saint-Nazaire välja kõndida, aga nad arvasid et mõnel teisel korral). Koju jõudes perenaise põlved ragisesid ja valuatsid nagu oleks öö otsa kontsadel tantsinud, peremees hakkas aga mööblit õlitama. Rõdu mööbel oli päikese ja vihmaga kuivaks muutunud ja tuli uuendada veidi, et peaks ikka need 3 aastat siin vastu. Lisaks õlitas ka nende voodiraami ära, mis tähendas, aga seda, et järgnevad 2 ööd magasid nad all minu diivanil ja mul ei olnud üldse ruumi. Aga nad kiitsid diivanit, hea ase magamiseks. Niiet tulge uue aastal siis külla. 

Pühapäeval küpsetas perenaine õunakooki, mida nad siis hommikusöögiks jäätisega nosisid ja lõunasöögiks olid pannkoogid soolased ja magusad. Ikkagi pidupäev ju oli - Elagu EESTI! Lisaks sellele vaaritamisele oli perenaisel jälle suur isu koristada - pesi põrandaid, sest õlijäled tuli maha saada, mis mööbli töötlemisest maha olid kukkunud. Pesu pesi ta ka, sest ilm oli super. Päike! Ja siis jõudis veel diivanil/voodil lebotada ja koomikseid lugeda ning oma emaga tunnikese lobiseda. Peremees hiilgas ka oma tublidusega- tegi kodus tööd, et kiiremini järjele saada.

Esmaspäeval magasid nad sisse. Perenaine ei suutnud end liigutada kui peremehe kell helises ja pärast selle välja lülitamist magas ka peremees edasi, ärkas umbes 30min hiljem.  Ega sest muud juhtunudki kui peremees jõudis hiljem tööle, katki polnud midagi. Perenaine asjatas kodus ja tegi peremehele lõuna, mille ta siis talle tööle kohale viis. Teel sinna jutustas ta ka oma õetütrega oli tore kuniks laps teatas suvalise koha pealt, et okei siis Tsau! ja pani kõne ära :D Teist õetütar ei õnnestunud siis tabada. Pärastlõunal otsustas perenaine minna olenemata kuumusest kõndima, 45min õudu, jube kuum oli +30, varjus liikudes oli vähe parem. Kodus ootas teda mõnus jahe ruum - rõdu kate oli ees ja nii ei saa kuumus tuppa. Jõi, rullis ning ajas oma õega juttu (on neil juba tore tradistioon, et töölt koju tulles helistab ja lobisevad).  Siis kiirelt pessu ja sööma ja voila järgmine kõne - seekord kolleeg Steliisest. Niiet oli vahva päev, sai palju lobiseda.  Siis äkitselt oli käes õhtu ja peremees teatas, et ta tuleb koju. Nüüd läks kiireks - perenaine hakkas kohe süüa vaaritama, õnneks teadis juba varem, mis teha tahab ja see polnud väga aega nõudevtoit. Selleks ajaks kui peremees boulangerist jõudis oli söök juba peaaegu valmis, niiet läks hästi. Tuunikala koorene pasta värskete ahjusoojade baguetteidega - mmmmm! Pärast sööki mõlemad lasid veidi leiba luuse ja siis perenaine võttis peremehe käsile ja hakkas teda ravima (mulle tundus, et ta noomis teda ka vale istumisasendi eest tööl), aga asja sai, peavalu sai ületatud ja ehk peremees proovib usin rullimisega olla, ma katsun talle eeskuju anda, selles veeremises, ma olen selles osav (ümaral vormil on eeliseid ka). 

Teisipäeval saadi õigel ajal üles, peremees oli tubli ajas end kohe üles, perenaine vedeles voodis ja suhtles oma ema ja õega, varsti helistas õetütar, keda ta eile kätte ei saanud  ja hommik oligi imeliselt alanud. Päev tõotab tulla kuum, seega kella 11 ajal oli perenaine juba oma kõndimise tiirul (5,75km 55minutiga). Ja jub aoli üsna kuum, pidi jälle varjudes liikuma. Tuli koju, rullis ja sõi, pesi ka ja istus oma rõdukontroisse. Päev on veel ees, ehk jõuab ta täna veel prantsuse keeleni ka.. Hoiame talle pöialt!

Teie Peedo

ahjuvorm oo ahjuvorm

Berlin

Berlin

Ma ei tule voodist välja!

Nunnu külaline akna taga

kellegi hauakamber?

vana klaver

palun natuke austust

leidsime hiiglaslikud puud

no ehk oli liialdus eelmine pilt

pikniku koht

Naerata :) See oli alles algus

Lõpus kitsed ja lambad koos

ma võin poseerida ka

jõeäärne rada

teisel pool oli kits, pildile ei saanud

saime veidi hiljem ta pildile

kodu on veel nii pikk tee

koomiksid ja voodi - teenitud puhkus

rõdukontor

I am a melon

Tere jälle! Aeg on jälle nii kiiresti läinud, alles see teisipäev oli siin kui sai palju trükitud ja nüüd on juba nädal möödas. Eelmine kolmapäev peremees käis tööl (server ei töötanud endiselt) ja kirjutas oma raportit. Perenaine käis lõunal õues kõndimas - tegi oma 6km ringi, käis selles ilusas lille pargis ka, mis kevaditi on täis nartsisse ja endalegi üllatusena julges partidest ja suurest hanest kohe kõrvalt mööduda. Edusammud! Mina mõnulesin diivanil. Tagasi kodus luges veel veidi raamatut ja siis tegi süüa, õhtul peremees kõndis natuke ümber posti ja lausus samal ajal " I'm a melon". Ma algul arvasin, et ta on liiga palju zombiesid tapnud eelmine õhtu, aga ta hakkas uuesti neid õhtu tapma, niiet asi oli vist mingisuguses rollimängus. 

Neljapäeval olid mõlemad kodus. Peremehel ei olnud mõtet minna tööle, sest server ei töötanud ikka ja siis ta tegi kodus omi asju. Perenaine luges raamatut ja üritas ka veidi prantsuse keelt õppida, aga talle see iseseisev õppimine ikka hetkel üldse ei istu. Kõik muud tegevused on palju toredamad. Ta tegi süüa ja koristas veidi jälle (teate küll elu karvase mehega). Õhtul perenaine läks väiksele kõndimise tiirule jälle (pärast tunnistas, et üritas ka veidi joosta, aga raske oli, kõndis rohkem). Peremees tegi jooksu trenni, sellise rahuliku tunnise. Pärast rullimine nagu teadlikule treenijale kohane. Mina rullin end koguaeg diivanil, sest ma olen mõnusalt ümar.

Reede Peremees läks tööle, et kergemini tööle keskenduda. Perenaine jäi koju, luges raamatut ja uuris infot oma tuleviku kohta, midagi nagu leidis ka prantsuse keele õppe kohta. Peremees tuli varem koju, tegid koos kiirelt võikud ja läksid VerticalArt ronimiskeskusesse ronima. 25minutit rattaga sõitu ja olidki kohal. Ronisid oma 1,5 kuni 2 h siis perenaine läks üles jõusaali, tegid väljaasteid ja muid selliseid harjutusi raskustega (mis jätavad paariks päevaks oma jälje). Maadles rulliga ka, peremees ka veidi rullis end. Siis pakkisid endid jälle kokku ja istusid ratastele. Pimedaks hakkas juba minema ja seetõttu tagasi liiguti mööda valgustatuid tänavaid ja koju jõuti 27minuti pärast. Kiirelt pessu, süüa ja magama. 

Laupäeval äratas neid üles vihmasadu. Neil oli plaan matkale minna, aga otsustasid, et sellise ilmaga ei ole mõttet. Panid oma pontsod selga ja läksid hoopis toidupoodi. Tagasi kodus hakkas peremees oma jalgratast remontima ja perenaine hakkas lugema, kuid üsna pea oli tal tahtmine kooki küpsetada. Võttis retsepti ette, tegi vajalikud arvutused, et taina kogus sobiks vormile, siis vaatas külmkappi ja oih 2 muna on ainult, vaja aga 3 muna. Perenaine oli nii kindel, et peremees ostis mune, sest nad olid koos poes ja peremees küsis kas muna on vaja, millele perenaine vastas, et ta ei tea, sa ise kasutasid viimati mune (peremees tegi hommikul süüa), aga peremees sai aru, et ilmselt ei ole siis vaja. Arusaamatus lahenes sellega, et kaks jäärapäist isikut ei loobunud kumbki oma tegevustest - perenaine küpsetas koogi 2munaga ja peremees lõpetas ratta remontimise 10min hiljem ja siis sõitis sellega poodi munade järgi. Kook tuli hea ja ratas sai korda ning enam ei ole meil diivani kõrval ratast, vaid see asub all panipaigas. Peremees otsustas veel asjalik olla - tegi nõudepesumasina ka korda. Sinna ei tulnud vett sisse, filter umbes ilmselt oli. Mõned nädalad tagasi nad katsetasid masinat - ostsid vahendi, panid mustad nõud sisse ja tutkit, lõppes sellega, et järgmine päev perenaine pesi ikka nõud käsitsi ära. Aga nüüd see töötab, uhke värk, sööd ära ja asetad nõud masinasse :) Niiet laupäev oli täitsa tegus päev tegelikult.

Pühapäev oli broneeritud randa minekuks. Sõideti bus relay tramiga peatusesse PIRMIL ja sealt võeti lila bus nr 3, mis sõidab linna nimega Pornic (pilet 2.40 eurot). Ilus armas linn sadamate ja randadega. Nad olid ammu tahtnud seda juba külastada. Tunnike sõitu ja oldi kohal. Kõnniti läbi kesklinna ja korraga oli mõlemal deja vu tunne - nii oligi nad olid selles linnas aasta tagasi käinud motikaga, mäletate seda sõitu kui sidur motikal katki läks, veel enne suurt reisi? No vot siis käidigi seal samas linna, söödi jäätist sadamas ja nauditi motika riietega +30 päikest. Ma oleksin seda neile võinud meeldetuletada varem aga nad ei võtnud mind kaasa. No seekord oli veidi jahedam ilm olnud +25 linnas, aga rannas kuhu nad lõpuks läksid oli tuul niiet oli mõnusalt õhku ja perenaine isegi tundis et kohati on jahe, peremees aga käis isegi ujumas. Lõpuks lebotamisest kõrini kõnniti veel linnas ringi ja siis tagasi bussi peale. Kodus avastati, et peremees o päikesest veidi ära põlenud. Perenaine kreemitas end, aga peremees on kange mees tema ei kasuta kreeme. Tema on homme juba pruun, noh päris homme ei olnud pruun, aga midagi hullu ka ei juhtunud. Päris õhtul mõtles perenaine, et homme peaks leiba küpsetama, sest lemmik pagaripood on puhkusel. Mõeldud-tehtud - juuretis välja kaussi, soe vesi peale ja segamini. Jahu veel ja ongi korras. Aga rukkijahu ei olnud, see oli eelmisel korral otsa saanud aga perenaine ei mäletanud seda. Üleliigne vesi ära, vanad leivakäärud sisse ja seisma. Ega see päike ikka teeb peast lolliks - perenaine halas veidi, et nüüd on tema melon (nakkav asi vist, pean end süstima laskma). Peremees lohutas, et kõigil juhtub ja esmaspäeva hommikul enne tööd peremees sõitis rukkijahu järgi. Perenaine tegi talle senikaua lõunasöögi valmis. Poest eduliselt tagasi andis perenaine talle lõunasöögi paki ja peremees vastu musi. Perenaine lisas uuesti sooja vett ja rukki jahu, et juuretis käima ajada. Hilisõhtul küpsetas kaks imehead leiba.  Lõpp hea kõik hea!

Teisipäev oli siin riigipüha - Neitsi-Maarja uinumispäev. Eestis tuntud rahvakalendris kui ruukkimaarjapäev ja Johanna nime päev - ole sa Johanna tervitatud! Perenaise vanaemal oli ka sünnipäev, sai temaga lobisetud ja rõõmutuntud, et ollakse endiselt elurõõmsad ja tegusad. Lõunast tuli meile peremehe prantsuse sõber järgi, viis meid Pont Caffinosse. Umbes 20minuti sõidu kaugusel Nantesist. Jõeäärne kaljudega ümbritsetud paik. Seal oli kohvik/baar, pikniku kohad, sportimisvõimalused (kayaki jms laenutus, seikluspark jne). Aga me läksime muidugi ronima, sest peremees ja ta sõber ronisid meie vaatasime alt pealt. Rahvast oli seal palju, palju lastega peresid ja palju lapsenuttu. Peremees ütles, et see lapsenutt ei lasknud tal üldse keskenduda ronimisele. Perenaine ütles, et peremees kõrgustes turnimas ei lasknud tal jälle keskenduda raamatu lugemisele.  Natuke enne kella 20 oldi kodus tagasi, perenaine läks jalutama, sest suurest istumisest oli tagumik kange ja oli suur tahtmine ka ise miskit füüsilist teha. Peremees tegi süüa seni. Õhtul nauditi veel mõnusat olemist rõdul teed juues ja juttu ajades.  

 Kaselehti juba vaikselt langeb, aga ilm on mõnusalt soe nüüd olnud. Loodame, et päikest ja suvesooja jagub ka Eestimaale! Kallistame!

Mehine mees pontsos

kook, ahjuvorm ja salat

Väike Marco Polo suurte seas

mm jäätis

ära matsuta , naerata nüüd

tõmba kõht sisse ma pildistan

ranna enekas

rand

wc !

mõõn

Pornicu kõvad mehed

müts

perenaise ja Peedo koht

soojendus

kus peremees kadus?

Mulle aitab vaatamisest ronin ka

perekondlik ronimisüritus

tehtud

 

viinamarja põld, ei olnud veel valmis, korilust ei saanud teostada

Hommikusöök vist...

Bretagne, Brittany või Bretania

Nägu niuhti nädal jälle möödas! Aeg on armutu. Igal juhul nagu lubatud sai, siis peremees ja perenaine käisid teispäeva õhtul turul, peremees läks hiljem veel tööle tagasi paariks tunniks (turg oli suhteliselt väike, puhkusteaeg ikkagi). Perenaine kokkas, mina lebasin diivanil, sest palav oli. Lõpuks oli siin suvine kuumus ja lõõskav päike, rõdul raamatu lugemine oli juba suur katsumus perenaisele. Kolmapäev möödus perenaisel endiselt raamatut lugedes, peremees tööl nagu ikka ja mina mõnulemas diivanil. Perenaine luges peremehe soovitusel "Alone on the wall" raamatut, see räägib ühest ronijast Alex Honnoldist. Ta ronib suuri kaljusid üksi ja turvavarustuseta - tema kohta on hästi öeldud seal raamatus: See oleks veel muljetavaldavam kui Alex oleks päriselt inimene. Põnev lugemine, kuidas inimene hirmuga toime tuleb ja miks ta teeb seda nii nagu ta teeb. Huvitav ka siis kui ronimisest mitte midagi ei tea. 

Kolmapäeva õhtul läksid peremees ja perenaine ratastega poodi, nii sai palju kiiremini poes käidud. Enamus teest on eraldi jalgratta tee, aind mõnel ristmikul tuleb sõiduteel liigelda. Kotid toitu täis tagasi koju, kus sai filmi vaadatud (the Circle - ei soovita, igav).
Neljapäev peremees läks tööle jälle, perenaine otsis ja ostis vajalikud rongipiletid Valencienne´i minekuks ja Hollandisse minekuks. Perenaine otsustas olla tõeline perenaine - tegi lõunasöögiks hakklihakastet, keedukartult ja -porgandit ja värsket salatit ning viis selle siis peremehele ülikooli. 20minutit jalutust möödub kiirelt kui sa saad telefonis oma õega lobiseda, vähemalt nii perenaine ütles, mina jäin ikka diivanile lebama (hakka siin vanas eas veel liiga tegema endale). Ülikoolilinnakus on pikniku toolid ja lauad olemas, seal nad siis lõunastasid. Rahvast oli üllatavalt palju suve kohta. Umbes tunnike veetsid aega koos ja siis perenaine jalutas tagasi koju (helistas emale) ja peremees tagasi laborisse tööle. Õhtul sõid nad kiirelt võikusid ja läksid jooksma, perenaine loomulikult rattaga. Läbiti 12.92 km ühe tunni ja kaheksa minutiga.  Ilm oli ilus soe ja rahvast oli väljas sportimas palju. Perenaisel oli suhteliselt lõbus, sest rattal tagumine pidur ei tööta ja esimene pidur töötab enam vähem :D Saab pidama, ei saa , saab, ei saa, saab... Pärast trenni rullimine ja peremehe ravimine, sest käed kippusid ära surema.  Perenaine tundis end päris hästi jälle tööd tehes. Pärast pesemine ja söömine. Ning siis tuttu, sest kell oli juba päris palju.
Reede peremees sai tööd teha pool päeva, sest server ei töötanud ja kogu ta kood on serverisse salvestatud. Perenaine õppis natuke prantsuse keelt ja luges raamatut. Kui peremees koju tuli pakkisid nad asjad kokku (minu ka) ja sõid. Tuli minna Brittanysse, naaber maakonda põhjas või läänes. Peremehe prantsuse sõber kutsus sinna ronima. Kõige pealt võtsime oma asjad ja asusime prantsuse sõbra ühikasse teele, sest ta palus meie abi asjade tassimisel autosse. Ilm oli suht kehva - soe, aga seenevihmane, niiet said mõnusalt märjaks ja pontso all oli liiga palav.  Perenaine ja peremees aitasid prantsuse sõbral pisikesest ühikatoast veidi asju(vähemalt 48'' plasmateler, kodukinosüsteem jms) autosse pakkida, palju ei mahtunud, sest ronimisasjad võtavad juba ka palju ruumi. Ta läheb sügisel Pariisi lähedale bioloogiat õppima ja siis oli vaja ühikast asju ära viia oma isa kodusse Quimper'i. Asjad autos sai asutud teele, Nantesi ringteel saime ka veidi ummikus istuda, nii oma 20min. Läks hästi seekord. Kahe ja poole tunni pärast olime juba Quimperis prantslase isa majas. Armas pisike maja väikse aiaga. Sõime õhtust, jõime teed (no loomulikult nad mulle ei andnud, aga ma sain vähemalt seltskonnas olla) ja panime paika järgmise päeva plaani. Tuduaeg!

Laupäeval oli kell 8.30 äratus - hommikusöök ja minek. Sõitsime Pen-Hir'i suunas, peatusime teel supermarketis, et lõunaks süüa juurde osta ja siis hiljem väikses turisti poes, kust sai suveniire osta ning Finistere traditsioonilist kooki - värskelt küpsetatud võikook Kouign-amann. Põhilised koostisosad või, suhkur ja natuke jahu. Suus sulav kaloripomm! Seda soovitan sealt alati osta....

Muide ilm oli äärimiselt kena - pilvitu ja päike, ainult tuul oli suur. Point de Pen-Hiris eriti, sest see on kõrge poolsaar mereääres. Mõlemal pool ilusad rannad. Pen-Hiril endal ei ole puid, kivine maastik, mis on kaetud meie raba sarnase taimestikuga - kanarbikud jms. Peremees ja tema prantsuse sõber läksid ronima kaljudele koos varustusega. Me perenaisega vaatasime natuke, prantsuse sõber küll arvas, et perenaine võiks ka proovida, aga ta arvas, et ta ei taha ikka ning me läksime poolsaarele jalutama. Väga tuuline oli, aga super ilus vaade. Rahvast oli igal pool palju, koguaeg vooris juurde ja tagasi, turistide meelispaik. Läksime randa lõpuks, seal ei olnud nii tuuline, sai iasegi päevituste väel olla. Perenaine kreemitas oma jagu ja kõhtu ja nägu ja õlgu ja siis hakkas uut raamatut lugema. Kõhuli loomulikult, et jalad tagant ikka päikest saaks. Raamat räägib poola ronijatest nõukogude võimu ajal. Karmid ajad olid siis... 1,5h lugemist ja mis te arvate, kas perenaise selg põles ära?! Jah, sest see oli ainuke koht kuhu ta kreemi panna ise ei ulatunud ja isegi ei tulnud selle peale, et peaks kreemitama. Mina ju oma lühikeste kätega ei saanud ka aidata. Õnneks siiski ainult naha tõmbas punaseks, mitte valusaks. Igal juhul me jalutasime tagasi üles kalju peale, et ronijad üles otsida, ei leidnud, turiste oli palju ja telefonilevi oli kehv. Lõpuks kohtusime siiski. Nad olid seal samas, kuhu me nad 3h tagasi jätsime, ainult, et sinna köieta ei pääsenud ligi. Neil oli probleeme turvaliselt alla saamisega, aga kõik läks kenasti.  Siis oli aeg lõunasöögiks - selleks olid banaanid ja kook. See kook oli super magus ja hea. Ainuüksi mõte sellest koogist paneb süljenäärmed tööle. 

Kõht täis otsustasid ronijad, et nad soovivad veel paar väiksemat ronimist teha seinal. Seega läksime tagasi sinna, kust me alustasime. Perenaine luges raamatut ohutus kauguses, nemad ronisid korda mööda - üks turvas, teine ronis ja vastupidi. Lõpuks sain mina ka köiega seinale. 

Tagasi teel Quimperi mõtlesime, et saame minna ühte pitsarestorani, aga nad puhkavad praegu. Seega kiiresti E.Leclerci pitsade järgi, üllatavalt head pitsad olid seal. Neli minutit ahjus ja nagu päris. Sõime prantslase isakodus õues, aga varsti hakkas külm ja läksime sisse. Ja pärast teejoomist oli kell juba nii palju, et läksime magama ära. 

Pühapäeval oli äratus jälle kell 8.30, hommikusöök ja söök kaasa ja minek. Seekord sõitsime Lesconilsi lähedale randa. See on selline kivine rand, palju rändrahne, kus saab turnida.  Perenaine ka turnis. Kivi pind oli aga kehva, hästi haakuv ja seetõttu nahale suhteliselt karm. Vahva oli! Ahjaa üks kiilakas ninja parkuurija tuli ka meiega jutustama, rääkis inglise keelt. Soovitas kive, kus ronida. Hiljem tuli tagasi (pagaritooted käes) ja proovis ka korra kivil ronida ja ei soovinud crash-padi kasutada (madrats, mis pehmendab kukkumist), sest ta oskab maanduda kõrgetelt pindadelt. Tore kutt oli, nägi lahe välja.

Peremees ja tema sõber tegid veel mõned raskemad bouldering rajad läbi ja siis randa ujuma, noh meie prantsuse kutiga vaatsime pealt. Peremees ja perenaine jooksid merre, kiljusid veidi ja tulid suht kiirelt tagasi, sest vesi oli külm. Aga värskendav olla olnud! Lõpuks tagasi autosse, sõit Quimperi möödus kiirelt. Pakkisime asjad kokku ja tegime kiirelt söögi ning suundusime tagasi Nantesisse. Natuke üle kahe tunni sõitu ja olimegi kohal ilma suurte ummikuteta. 

Tagasi oma kodus. Peremees ja perenaine panid asjad korterisse ja sõitsid ühe rumeenlase ühikasse. Ta pidi ootamatult Rumeeniasse sõitma ja ta oli ostnud endale süüa- kana ja sinki ja baklažaani jms. Nad olid ta ainukesed sõbrad, kes liha söövad ja kelle jaoks oli ka oluline, et liha raisku ei läheks.  Niisiis sai süüa juurde tema käest. Pokaalid ja veekeetja ka, sest ta lõpetab oma magistritööd ja siis läheb kodumaale või Inglismaale. 

Pühapäeva õhtu möödus asju lahti pakkides ja süüa tehes. Kuna päev oli väsitav, siis suhteliselt varakult sai magama mindud. 

Esmaspäeval äratus kell 8.20, perenaine ei kuulnudki äratust, aga peremees üritas end üles ajada. Lõpuks sai voodist välja ja läks tööle. Perenaine hakkas koristama ja pesu pesema.  Lõunatasid nad koos kodus, sest üllatus-üllatus ülikooli server endiselt ei tööta ja arvatavasti on it-mees puhkusel. Niisiis ülejäänud päeva kirjutas peremees kodus raportit. 

Ahjaa huvitav intsident siiski esmaspäeval oli. Peremees ja perenaine arutasid lõunatades, et peaks aknad ära pesema. Pärast sööki istusime kõik koos diivanil ja järksu käib KÕMAKI! vastu akent, nagu keegi oleks visanud palli vastu akent või miskit suur oleks kukkunud kuskile. See oli tuvi, kes täiskiirusel enesetapu vastu meie akent tegi. Põrkus aknast meie rõdu lauale, kus tuuldusid meie magamiskotid ja jäi sinna lebama. Ei hinganud... Viskasime üle parda alla aeda, ehk mõni kass vms loom saab endale söögi. Hommikuks teda enam polnud, ilmselt mõni alumine naaber koristas ta siiski ära, sest ühtegi sulge küll kuskil lendlemas polnud näha. Pärast seda ehmatust pesi perenaine aknad ära. 

Pärastlõunal jutustas perenaine veel oma teise õega - tore on kodustega sidet hoida. Peremees üritas tööd teha, aga lõpuks ostustas, et on juba õhtu ja võib veidi arvutimänge mängida. 

Täna tõusid nad jälle koos ja läksid koos ka õue, perenaine käis pagaripoes ostis 2 kooki omale ja 2 baguette'i. Peremees läks tööle, server endiselt ei töötanud ja tuli lõunaks koju. Perenaine tegeles kirjatööga hommikul. Siis hakkas baklažaanist püreesuppi tegema, pani sinna võispraetud sibulat, tomatit ja kitsejuustu. Püreestas kõik ära ja värvuseks oli selline kördine hall - sest ta ei koorinud baklažaani ära. Aga maitselt oli väga hea supp. Värske baguette kõrvale ja VOILA! 

Pärast sööki läksid nad ratastega poodi (vähem rahvast kui õhtul) ja turule otsustasid mitte minna, et aega kokku hoida. Ilm on täna jahe ja tuuline ja hoovihmadega ka. Tagasi kodus hakkas perenaine kirjatööga tegelema ja peremees otsustas, et tema on see tähtis mees, kes kõik zombied ära tapab täna õhtul. Ja ongi aeg õhtust süüa!

Nautige pilte!

PS!Suure igatsuse korral võib perenaisele helistada ka ;)

Pakitud koos hommikusöögiga

Varustus

Varustatud

millist rada valida?

Kõiki radu tahaks teha, kui vaid jõuaks ja oskaks...

Üles

Alla

Tee randa

Pen-Hir oma suures ilus

Peedo väsis ära

KOOK!

Mehed...

Peedo oma perenaisega

Ronib ja teine loeb

Meretäheke seinal

Jeäi ma ka ronin

Lesconil bouldering. See roheline ongi crashpad

Üü ronib ka

ja jäi jänni :D

Paksud mehed

tugev

Tagasi koju

Tuvi pärast suurt Kõmakit vastu meie rõduakent

klaas sai veel mustemaks

Tauno feilimas