Kõike teeme koos :)

umbes 8 tundi enne sünnitustegevuse algust. Tunne oli ülikerge :)

Olalalaa üheksa kuud ongi möödas (okei tegelikult juba 10kuud) ja mu pisike on juba vaikselt väikse lapse moodi ning beebi aeg on mööda saamas ja ma olen nii õnnelik. Jah, väikelapsed võivad olla vahel nii võimatud ja hakkab keeruline aeg, aga see on nii palju lõbusam ja huvitavam kui raseda ja beebi aeg. Nii palju õnne, naeru ja kilkeid. 

Teate ma ei ole enam kunagi üksi :) Noh viskad diivanile pikali ja varsti on keegi sul kaisus (või siis seljas või su varbaid kõditamas). Või siis hakkad maas võimlema ja automaatselt on sul treener, kes aitab sul paremini pingutada (astudes üle sinu, vahel kõrile, vahel kõhule) ja siis patsutab sind veel kaastundlikult (näiteks näkku). Hommikul äratab mind tema heli ja võin kindel olla, et sisse ma ei maga enam. Mõelda vaid, milline stressiallikas on likvideeritud!

Ma ei ole üldse enam üksi (näiteks ei pea ma enam kinnise ukse taga potil käima ja seal üksi istuma, Ta istub ka potil koos minuga). Koristame ka koos, Ta saab täitsa pahaseks kui talle lappi ei anta (ja muidugi tuleb vahel lappi närida ka). Nõusid peseme ka koos (muide pingil istudes on väga mugav nõusid pesta, selg ei jää üldse kangeks), sest kellele siis seebivaht ei meeldiks :) Asju meeldib meil ka sorteerida. Mina panen kasti või riiulisse ja tema võtab välja ja nii me tegutseme teineteist aidates.

Sööme ka koos, kõige pealt igaüks oma söögi ja siis jagame minu toitu, sest koossöömine on ju nii armas. Ja kuna Ta teab, et mulle meeldib lappi taga ajada põrandal, siis hoolitseb Ta iga söögikord selle eest, et ikka oleks, mida pesta. Uskumatult südamlik! 

No ja naeru on meil ka palju, sest ma võin  nüüd päev läbi mürada ja mängida ilma, et ühiskond halvasti vaataks. Aa ja no tänaval võin ma ka laulda, tantsida ja teha igasuguseid trikke ilma halvakspanuta (või kui ka tuleb seda, siis ei tee ma seda kunagi üksi, vaid mul on Tema ja koos on tore). Ja teate - ma käin vähemalt kaks korda päevas õues iga ilmaga! 

Oh ja ma loen nüüd iga õhtu - iga õhtu üks unelugu (ja lootust on, et ma loen lõpuks lasteraamatud ka läbi). Ja ma tean juba igast laule ja luuletusi peast (jõuludel vist ei ole enam probleemi lugeda salmi). 

Ühe asja pean ma veel ära õppima - laulu "Mutionu pidu" viimased salmid (11 peas, 7 veel õppida). 

Mängides on elu palju lõbusam (teadus soovitab ka täiskasvanutel mängida, jään viitega hätta, ei ole aega otsida). 

Me olime just 5 päeva Temaga kahekesi ja teate mis - ma ei tundnud end enam üksi, sest mul on ju Tema! Aga kolmekesi on veel toredam - seltsis segasem :)

Minu 10kuune beebi

Sõbrad Peedoga

Musi-musi või prrrrrrrr

No näete milliste vanematega ma pean elama :)

Emme, sul on huuled millegagi koos

Minu Eesti #kõigieesti

Istusin arvuti taha juba kaks nädalat tagasi ning mõlgutasin mõtteid, millest kirjutada... hmm imetamine, vaktsiinivastased, propaganda, poliitika.... oeh kõik teemad on väga tulised. Otsustasin ühineda #kõigieesti armsa ja siira üleskutsega ning jagada oma visiooni Minu Eestist, sest mure oma armsa koduriigi osas on pehmelt öeldes suur. 

Minu Eesti on koht, kuhu on alati hea tagasi tulla, sest see on koht, kus olen sündinud ning tunnen end ühiskonna osana. Jah, suurt rolli mängib see, et seal on mu sugulased ja sõbrad, aga ka see, et seal on mets ja raba ja heinamaad. Ka kukeseened, kuigi mulle neid süüa ei meeldi, siis seenel käia on väga teraapiline.
Ma olen alati olnud Eesti üle võõrsil uhke - maailma ühed targemad õpilased, e-riik ja selle teenused (kõigi jaoks välismaal positiivset elevust tekitav teema), idufirmade rohkus, uuendusmeelsus, avatus, teadust ja haridust toetav riik, lõpuks ometi ka väga haritud ja tark naispresident, emapalk  jne jne. (2 aastat tagasi kuulus siia listi ka lihtne ja arusaadav maksusüsteem kõigile, mis ei diskrimineerinud aasta lõpus sünnitanud naisi ega töötavaid pensionäre).

Minu Eesti on koht, kus ma soovin oma lapsed üles kasvatada:
sest eestlased on siirad ja otsekohesed,
sest siin ollakse avatud,
sest siin on hea haridussüsteem,
sest siin on kõik inimesed võrdsed,
sest minu Eesti on salliv ja lubab kõigil kooselu registreerida,
sest minu Eestis on kõigil õigus adopteerida (sest lapsed väärivad armastavat ja hoolivat kodu),
sest minu Eestis on koht kõigil, kes tunnustavad ja austavad Eesti kultuuri.
Sa ei pea olema Eestis sündinud, et Eestit armastada ja ma loodan, et see ka jääb nii.
Hoiame oma unikaalset riiki, kus on koht kõikidele olenemata soost, seksuaalsusest, rassist ja usust.
Minu Eesti on liberaalne demokraatlik riik, kus austatakse inimõigusi.
Minu Eesti on euroopameelne, kus piirid on avatud ja valuuta on ühine.
Armastan Eestit!

Ja räägin suu puhtaks, miks EKRE erakondlased mind murelikuks teevad - kui eesti erakonna juht tolereerib oma erakonnas rassiste ja vihaõhutajaid, siis annab see õigustuse sellistele püssimeestele nagu olid just Uus-Meremaal. Eestis ei ole ruumi genotsiidile!

PS! Pisike eestlane kasvab kenasti ja harjutame teda vaikselt meiega koos matkama ja loodust nautima.

Kevad :)

Karabiin varakult näppu

issiga kvaliteetaeg stiilis " Lasteraamatud on nõrkadele"

Pere

Piiluriga metsas

Eestis aetakse asjus saunas :)

Tavaline pühapäev

Boys and their toys / Poiste mänguasjad muutuvad ajas, mängud jäävad samaks

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et...

Möödas on kaks kuud ja elu on totaalselt teisiti. Peedol on mängukaaslane :) ja seega kirjutan edaspidi mina, perenaine.

Esiteks sünnitus - see, kuidas kõik algas. Otsustasin olla täiesti avameelne ja kirjutada nii nagu kõik minu jaoks tundus ja oli. Teisipäeva varahommikul (20.11) kell 02.22 tõusin wc potilt ja vedelikku nirises maha, seda oli nii vähe, et ma arvasin, et pissisin lihtsalt veidi. Istusin tagasi ja pühkisin väiksed loigud ära. Nirises ka potti ja seda ei olnud võimalik peatada. Hõikasin peremehele, et kood Banana on (nalja viluks leppisime kood sõna sünnituse jaoks nagu oli Jääaja multikas). Peremees küsis unesegaselt,et kus tead. Tõusin püsti ja veresegust vett nirises jälle maha. Olin nii elevil - täna näengi oma last. Ütlesin peremehele, et magagu veel. Läksin dušši alla, ikka nirisesin aind. Nägin niitjat moodustist vees, no selge, see on see limakork, millest kõik rääkisid ja korra tekkis ka hirm, et muud ei olegi kui aind limakork tuli ära. Hakkasid kerged valud, olid üsna ebakorrapärased aga vahel mõni käis juba 5min takka ja siis siin on suur käsk ikkagi haigla minna. Tegime veel enne kaerahelbeputru ja sõitsime lootusrikkalt haiglasse. Oh seda keelebarjääri, aga saime kenasti hakkama. Tehti ktg, avatus 2cm ja saadeti tilkuvana sünnitusosakonda. Saime ruumi, keegi midagi eriti ei rääkinud.Tilkusin seal vappekülmas ja proovisin vapper olla (tekki ei antud ja palatis radikat ei olnud). Tuhud muutusid tihedamaks ja üsna valusaks. Kell 8 sai hommikust süüa, vot see oli hea, andis uut jõudu (kuigi süües iiveldas). Käisin kuuma dušši alla, aga kaua sa seal ikka oled, kui tuba ise ikka on jahe. Vahel oli isegi juba natuke kergem. Ainult natuke. Oleks tahtnud koridori jalutama minna, aga öösärki polnud ja ma endiselt tilkusin. Vappekülm oli ka koguaeg olemas. Kurtsin, et on jahe, aga keegi tekki ikka ei toonud. Lõpuks kella 14 ajal pakuti, kas ma tahaksin süüa või tahan ma epiduraali (epiduraali pakuti iga kord kui vaatamas käidi, sest siin riigis on loomulik sünnitus haruldus). Mõtlesin pikalt, aga kuna sööki ei antud enne, siis vaim vandus alla ning võtsin vastu epiduraali. Selleks ajaks olin valusid kannatanud juba 12h ning viimased tunnid 2 minutiliste intervallidega. Samas avatus oli suurenenud vaid 1-2cm. Mind viidi uhkesse ruumi, kus oli ka soojem. Avatust oli ikka kuskil 3-4cm, valud üsna tugevad, aga ebakorrapärased. Epiduraaliprotsess oli valutu ma ütleks, lihtsalt tuli istudes kontraktsioonid üle elada. Istuv asend oli üldse selline kehva terve protsessi aja. Epiduraal sees ja siis kästi mul selili heita. Kontrolliti tundlikkust külma vatitupsuga - kõik oli olemas va parema jala reie pealt oli pigem sipelgate tunne. Aga selle peale öeldi, et vast ei olnud enam nii külm vatt ja mindi ruttu minema. Nii ma siis jäingi sinna selili, vahel külili ka. Süüa ei lubatud, juua ka mitte (st ma oleks pidanud ise koguaeg küsima seda, aga ma sain aru, et ma ei või juua ka). Magada ei saanud, sest valud ikkagi ära ei kadunud vasakust küljest. Endal enam jõudu ei olnud kellegagi vaielda või midagi nõuda. Väsimus oli, külm oli, süüa tahtsin. Protsess aeglustus veelgi. Lõpuks pandi tilka, et olukorda kiirendada, sest tiksus täis juba 24h veede tulekust ja valude algusest. Kuskil 21.november kella 4 paiku oli saavutatud täisavatus ja siis öeldi, et nüüd ootame kaks tundi ja siis on sul aega 30min pressida. Selle kahe tunni jooksul mõtlesin ma ainult söögist ja janu oli ka meeletu. Pooltundi enne pressimise algust sain ma juua umbes 30ml magusat kõrrejooki - see oli elu parim jook! Pressid ei läinud väga hästi, algul kui küsiti, kas tunnetan oma vaagnapõhja, siis oli tunnetus, aga viimase epiduraali doos ei olnud veel mõjuma hakanud. Pressimise hetkeks oli kõik suhteliselt tuim ja tunnetust ka ei olnud, presse ka ei tundnud, olid vaid tuhud, seega 30 minutiga ma last välja ei saanud. Tehti vaakum, mis kaks korda ebaõnnestus ja siis võeti juba tangid. 21.november kell 7.17 sündis Shrimpy the Viking. Tugeva tervisega. Kõik oli läbi. Noh peaaegu - platsenta vist tõmmati välja, ma küll pressisin, aga vist tulutult. Igasugu virr-varr toimus ringi ja mitu inimest rääkis minuga korraga prantsuse keeles, niiet ega ma midagi aru ei saanud, mis toimus. Sünnitus ei olnud valus, õmblused ei olnud valusad, sest mul oli spinaalanesteesia. Ainuke mõte, peale selle, et mul on nii armas laps, oli KÕHT ON NII TÜHI! Pärast paari tundi saime tavapalatisse. Ja hakkas alles õige seiklus pihta. Olgu öeldud, et Peremees oli minuga/meiega kogu sünnituse, ainult korra saatsin ta sööma, sest oli teada, et nii pea väike Shrimpy ei sünni (ja pealegi, miks peaksime mõlemad nälgima).
Terve päeva asjatasime väikese beebiga, kes üldse magada ei tahtnud. Vaatas oma ilusate rosinasilmadega otsa. Ja kui jäigi magama, siis tulid jälle mingid arstitädid ja hakkasid torkima. Imetamine tuli alguses kenasti välja. Ka esimese öö elasime kenasti üle kahekesi, sest peremees läks koju magama. Siin on ema ja lapse palatid ning keegi sulle ei paku, et isa saab jääda lisatasu eest ööseks (sellest kuulsime hiljem). Teine päevgi möödus enam-vähem kenasti. Peremees läks jälle hilja koju magama ja me jäime kahekesi. Vot siis hakkas tsirkus. Pisike ei haakunud rinna külge ja pistis kisama, tulid ühed tädid - lükkasid peast ja tegid muud jama. Lõpuks lükati lutipudel kätte ja kästi last toita. Toitsin ja nutsin, ei osanud muud teha, ma  ei saanud aru, mis mu väiksel lahti on.  Korraks oli rahu, aga siis hakkas kisa uuesti. Korra viidi ka laps minu juurest ära, et ma saaksin magada. Ma ise seda ei palunud, aga see pooleldi sunniti mulle peale ning ma võtsin selle vastu, sest ma ei teadnud, mida teha. Mind valdas hirm ja piinlikkus, et ma ei tea, mida lapsega teha. Süüa ta ei tahtnud, lähedust ma ei osanud pakkuda (nahk-naha kontakt) ning ma tundsin end nii üksi. Kellelegi helistada ei tahtnud. Kuidas sa helistad, kui laps röögib kõrval?! Kuidas sa räägid, kui lämbud oma pisaratesse?! Ma olin nii pettunud endas ja tundsin suurt abitust. Üksi võõras riigis, võõras keeles ja teadmine, et ise ma ju soovisin seda last ning nüüd pean ka ise hakkama saama (jonnakus saada ise hakkama oli suur, nii suur, et oma nõrkust tunnistada ei osanud). Pisarad jooksid ja helistasin peremehele. Peremees tuli nii vara kui ta sai, kell 6-7 aeg tehakse alles haigla uksed lahti ja ega sind väga öösel keegi sisse ei lase - see pole hotell, kus vabalt liikuda. Kui haigla personal oli vahetunud, saabus väga kena ämmaemand, kes kutsus meile imetamisnõustaja ja teate, mis selgus - lapsel pea valutas. Kujutage ette, et teid on tangidega välja kistud... Esimese asjana anti lapsele valuvaigistit ja siis natukese aja möödudes saime ta rinnale tagasi, küll nibukaitsmega, aga mis siis.  Ka rinnapump anti. Edasi läks olukord nii, et iga kord andsime nibukaitsme vahel sondiga pisikesele piima juurde ja siis pumpasin pärast. Siin kohal suured tänud Kätlinile Eestist, kes oli suuresti toeks oma nõuga :) Terve nädalavahetuse tegutsesime sedasi ning vältisime abi küsimist, sest igal ämmakal ja igal hooldajal olid omad tõeks pidamised ning neid raiuti esmasünnitajale igast kohast. Peremees sai ka ööseks jääda ja esmaspäeval lubati meid haiglast välja. See oli nii suur kergendus - oma koju, oma rütmi. Samal õhtul saabus ka mu ema meile külla. Ta aitas koristada ja süüa teha ja kui peremees oli tööl, oli lihtsalt olemas (olgugi,et natuke ka kaklesime, oli ta ikkagi oma inimene ja sellest tunnen ma siin kõige rohkem puudust).
Ma olin nii kaua oodanud, et mul oleks oma laps ja enda arust nii teadlik ja ettevalmistunud, aga olgem ausaks selleks kõigeks ei saa valmis olla ja elu läks ikka täiesti upperkuuti. Ma ei ütle, et kõik halvasti oli, kõik lihtsalt oli nii teisiti, keegi kolmas oli meie peres juures :)  ja oh seda rõõmu kui need ilusad silmad sulle otsa vaatavad ja kui tuleb see esimene naeratus... Elu on ilus ja lapsed on eluõied!

PS!Eesti meditsiin on väga tasemele ja meil on Eestis kõik nii puhas ning järgmisel korral ma teen kõik, et sünnitada kodumaal.
PS! Õppisin sellest kogemusest, et minnes külla äsjasünnitanule, siis võtan kaasa söögi (soovitatavalt sooja söögi,mille vajadusel topin emale lusikaga suhu samal ajal, kui ta imetab. Teen kõik, et ema ja beebi saaksid rahulikult olla ja teineteisega harjuda, see on nii oluline. Loomulikult aitan vajadusel ka beebit hoida, aga peamiselt peab laps siiski olema oma emaga (või isaga). Mina ei suutnud lahti lasta sellest, et ma olen EESTI NAINE ja MA PEAN HAKKAMA SAAMA ju, st koristada, süüa teha, külalisi kostitada ja beebiga tegutsema ning ennast seal kõrval unustades. Eesti naine ju saab alati hakkama. Takka järgi tean, et see oli õppetund mulle ja järgmisel korral proovin paremini.

Praegu on elu juba ilus. Väike Shrimpy kasvab ja on juba täitsa asjalik poiss :) sai juba ka oma esimesed vaktsiinid jalga #autism #vaktsineerinsesthoolinendastlapsestjaneistkesvaktsineeridaeisaa :)

Tänan ka Helenat oma imetamiskogemuse ja nõu jagamisel, sain nõu ka eesti imetamisnõustajatelt, aga nii palju kui on inimesi on ka eri nõuandeid #jääüheletruuks #abiksikka

Kallistame! Nautige oma imelist talve (meil siin kevadlilled hakkad õitsema juba) ja ärge unustage saunast lumme hüpata ;)

Perenaine, Peremees, Peedo ja Shrimpy :)

Meie pojal kriimud põsel (esimene pilt, issi süles sünnitustoas)

Kodus lõpuks!

Esimene vankrisõit

esimesel vankrisõidul sadas vihma

kavalpea

Baguette´ide järel

Le Croisic külastus, esimest korda mere ääres

le Croisic

Emme silmarõõm

issi multitaskib

Veidi uputas jõuluajal

Poksin issiga juba

Meie :)

Sõberid

Esimesed jõulud - kinki ei saanudki

Vana-aastaõhtu pidulaud :)

Ongi juba kaks kuud maailma avastamist :)

Kuidas on kujunenud nii, et nädalavahetused on koristamiseks?!

Hei, sõbrad! Kuidas elate? Meil siin läheb rahulikult. Sügis saabus ka siia ja vihma tuli ka natuke. Kummalisel kombel on siin kliima ka veidi sassis - novembri kohta on suhteliselt soe ja kuiv. Päikest on ka ikka näha peaaegu iga päev. Vihma perioodil käis peremees autoga koolis, et vihm tolmu maha peseks - kokkuhoid on oluline. Lisaks käisime teist korda tankimas - bensiin 95 oli hinnaga 1.399 eur (perenaine nägi ühel päeval ka 1.387, aga see oli aind üks päev, teised kütused algavad 1.46..) ja sellist hinda tuli ju ometi ära kasutada :) Kui Eestis on tavaliselt kõikides tanklates samad hinnad, siis siin varieeruvad need väga olenevalt asukohast ja firmast.
Pärast kahe nädalast pausi käis perenaine ka jälle keeletunnis, oli tore, aga väga väsitav. Jälle ei oska enam rääkida. Haigusest on ka mõlemad kenasti taastunud.
 Peremees töötab hoolega ning käib ka vaikselt jooksmas ja ronimas, jalkat mängib ka koolis (täna muidugi vigastas end jälle, sest ei teinud piisavalt sooja ja nii kahju, et tal pole ühtegi adekvaatset füsiot hetkel kuskilt võtta ehk uuel aastal).

 Hipodroomil on võistlushooaeg. Pidevalt näeb seal ilusaid hobuseid aia tagant :)

The sky was on fire/ taevas põles :)

Perenaise lemmik kirju koer/ This is a sweet thing called Colorful dog

jalutusringil

jalutusringil vol.2

jalutusring vol.3

jalutusring vol.4

Squirrel /orav

 Mul on tunne, et keegi on paksuks läinud ja voodi laiaks istunud. Jumal tänatud, et see mina ei ole, sest mina elan diivanil. Samas see võib vabalt olla IKEA kvaliteet, kes teab.

Kui kaks noort vanainimest jõuavad poodi enne kui uksed avatakse :D Parklas on kenasti ruumi parkida ja veel ei ole kassades järjekordi.
Ahjaa nädalavahetused on neil olnud suhteliselt ühesugused - pisiremont ja koristamine. Peremees on hämmingus, kuidas see on nii läinud. Perenaine ei tea asjast midagi.
Ahjaa sel nädalal käisid nad kahekesi lõunat söömas ülikooli lähedal restos - täitsa kena paik hea söögiga. Pilti unustasid teha.
Eile käis perenaine vene poes ja seetõttu on õhtusöögiks kohukesed, tatar hapukoore ja kalapulkadega. Õunakooki tegi perenaine ka, homme teeb leiba ka. Kui tuleb tuju küpsetada, siis täiega.

Pidage see pime aeg vastu! Varsti on jõulutuled igal pool helgemat tooni tegemas ;)
Kallid!
Peedo

tuli kaks ära jälle

Hei-hei! Selgub jälle, et väga keeruline on perenaisele pihta saada. Jookseb siin oma keeletundides ja siis joogas ja kuskil käis veel. Päeval käib magamas ka üleval ja siis ajab kõik segaduse Pätu süüks.

My hostess: It wasn't me...

Nädalavahetusel kiusas peremeest koristamisega ja väikse lihvimistööga. IKEAs sai ka käidud ja Decathlonis, sest peremehel oli rattakiivrit uut vaja, sai ilusa uue. Sõit sinna kaubanduskeskusesse algas muidugi koomiliselt - perenaine küsis, kas ta paneb gps-i ka, aga ei peremees ütles, et ta teab kuidas sõita :) Noh loomulikult sõitsid nad umbes 5-8km kiirteel Rennes suunda enne, kui said tagasipöörde teha. Ringteelt sai võetud vale väljasõit, sest peremees kujutas ette, et ta sõidab kooli poolt välja. Noh igal juhul lõpuks kohale nad ikka jõudsid. Tagasisõit sujus paremini.
Tol nädalavahetusel käis peremees jooksmas ja perenaine tegi oma kõndimise tiiru. Natuke laiskles perenaine ikka ka. Väidab, et tal on raske, aga ma arvan, et ta bluffib.
Õnneks söögi tegemisega ta veel ikka tegeleb.  Ühepajatoidud, lihad ahjus ja viimane hitt oli tangupuder.

pain de raisins - enam pagarist ei osta

kui pisut tainast ja rohkelt kreemi üle jääb siis tuleb kokku mingi käkk, aga maitselt nagu ema napoleoni kook/if you have a bit of dough and lot of cream, you make something and it tastes like your mothers Napoleon cake...

Pärast IKEAs käiku ja tegelikult tegime alumise toa ka korda, mööbeldasime ja koristasime ära. /after IKEA visit and we actually cleaned the first floor also moved furniture around

Aga sellest me teile pilti ei teinud... Peate külla tulema - oma silm on kuningas :)

Hingedepäeval süütasime küünla :)

1.November oli siin maal vaba ja peremees oli kodus - Haige loomulikult, sest noh mis sa selle vaba päevaga muidu ikka teed. Õnneks on vaikselt nohust kosunud nüüd. Tegi eile ja täna silikoonimistööd ära ja oli tubli remondimees. Kui trenni ei saa minna, siis saab kodu korda :)

Rõduuksele said uued tihendid/ new seals for the balcon door

Vaatame, mis siin vaiba all on/ let's look what is under the carpet

seal oli palju jama/there was lot of crap

No ja nii me siis siin elanud olemegi. Nüüd leppisime kokku, et hakkame ootama ja jätame kodu rahule, kõik peaks korras ja olemas olema.

Kalllid!
Teie Peedo