 |
| umbes 8 tundi enne sünnitustegevuse algust. Tunne oli ülikerge :) |
Olalalaa üheksa kuud ongi möödas (okei tegelikult juba 10kuud) ja mu pisike on juba vaikselt väikse lapse moodi ning beebi aeg on mööda saamas ja ma olen nii õnnelik. Jah, väikelapsed võivad olla vahel nii võimatud ja hakkab keeruline aeg, aga see on nii palju lõbusam ja huvitavam kui raseda ja beebi aeg. Nii palju õnne, naeru ja kilkeid.
Teate ma ei ole enam kunagi üksi :) Noh viskad diivanile pikali ja varsti on keegi sul kaisus (või siis seljas või su varbaid kõditamas). Või siis hakkad maas võimlema ja automaatselt on sul treener, kes aitab sul paremini pingutada (astudes üle sinu, vahel kõrile, vahel kõhule) ja siis patsutab sind veel kaastundlikult (näiteks näkku). Hommikul äratab mind tema heli ja võin kindel olla, et sisse ma ei maga enam. Mõelda vaid, milline stressiallikas on likvideeritud!
Ma ei ole üldse enam üksi (näiteks ei pea ma enam kinnise ukse taga potil käima ja seal üksi istuma, Ta istub ka potil koos minuga). Koristame ka koos, Ta saab täitsa pahaseks kui talle lappi ei anta (ja muidugi tuleb vahel lappi närida ka). Nõusid peseme ka koos (muide pingil istudes on väga mugav nõusid pesta, selg ei jää üldse kangeks), sest kellele siis seebivaht ei meeldiks :) Asju meeldib meil ka sorteerida. Mina panen kasti või riiulisse ja tema võtab välja ja nii me tegutseme teineteist aidates.
Sööme ka koos, kõige pealt igaüks oma söögi ja siis jagame minu toitu, sest koossöömine on ju nii armas. Ja kuna Ta teab, et mulle meeldib lappi taga ajada põrandal, siis hoolitseb Ta iga söögikord selle eest, et ikka oleks, mida pesta. Uskumatult südamlik!
No ja naeru on meil ka palju, sest ma võin nüüd päev läbi mürada ja mängida ilma, et ühiskond halvasti vaataks. Aa ja no tänaval võin ma ka laulda, tantsida ja teha igasuguseid trikke ilma halvakspanuta (või kui ka tuleb seda, siis ei tee ma seda kunagi üksi, vaid mul on Tema ja koos on tore). Ja teate - ma käin vähemalt kaks korda päevas õues iga ilmaga!
Oh ja ma loen nüüd iga õhtu - iga õhtu üks unelugu (ja lootust on, et ma loen lõpuks lasteraamatud ka läbi). Ja ma tean juba igast laule ja luuletusi peast (jõuludel vist ei ole enam probleemi lugeda salmi).
Ühe asja pean ma veel ära õppima - laulu "Mutionu pidu" viimased salmid (11 peas, 7 veel õppida).
Mängides on elu palju lõbusam (teadus soovitab ka täiskasvanutel mängida, jään viitega hätta, ei ole aega otsida).
