Peedo seikleb: jaanuar 2019

Möödas on kaks kuud ja elu on totaalselt teisiti. Peedol on mängukaaslane :) ja seega kirjutan edaspidi mina, perenaine.

Esiteks sünnitus - see, kuidas kõik algas. Otsustasin olla täiesti avameelne ja kirjutada nii nagu kõik minu jaoks tundus ja oli. Teisipäeva varahommikul (20.11) kell 02.22 tõusin wc potilt ja vedelikku nirises maha, seda oli nii vähe, et ma arvasin, et pissisin lihtsalt veidi. Istusin tagasi ja pühkisin väiksed loigud ära. Nirises ka potti ja seda ei olnud võimalik peatada. Hõikasin peremehele, et kood Banana on (nalja viluks leppisime kood sõna sünnituse jaoks nagu oli Jääaja multikas). Peremees küsis unesegaselt,et kus tead. Tõusin püsti ja veresegust vett nirises jälle maha. Olin nii elevil - täna näengi oma last. Ütlesin peremehele, et magagu veel. Läksin dušši alla, ikka nirisesin aind. Nägin niitjat moodustist vees, no selge, see on see limakork, millest kõik rääkisid ja korra tekkis ka hirm, et muud ei olegi kui aind limakork tuli ära. Hakkasid kerged valud, olid üsna ebakorrapärased aga vahel mõni käis juba 5min takka ja siis siin on suur käsk ikkagi haigla minna. Tegime veel enne kaerahelbeputru ja sõitsime lootusrikkalt haiglasse. Oh seda keelebarjääri, aga saime kenasti hakkama. Tehti ktg, avatus 2cm ja saadeti tilkuvana sünnitusosakonda. Saime ruumi, keegi midagi eriti ei rääkinud.Tilkusin seal vappekülmas ja proovisin vapper olla (tekki ei antud ja palatis radikat ei olnud). Tuhud muutusid tihedamaks ja üsna valusaks. Kell 8 sai hommikust süüa, vot see oli hea, andis uut jõudu (kuigi süües iiveldas). Käisin kuuma dušši alla, aga kaua sa seal ikka oled, kui tuba ise ikka on jahe. Vahel oli isegi juba natuke kergem. Ainult natuke. Oleks tahtnud koridori jalutama minna, aga öösärki polnud ja ma endiselt tilkusin. Vappekülm oli ka koguaeg olemas. Kurtsin, et on jahe, aga keegi tekki ikka ei toonud. Lõpuks kella 14 ajal pakuti, kas ma tahaksin süüa või tahan ma epiduraali (epiduraali pakuti iga kord kui vaatamas käidi, sest siin riigis on loomulik sünnitus haruldus). Mõtlesin pikalt, aga kuna sööki ei antud enne, siis vaim vandus alla ning võtsin vastu epiduraali. Selleks ajaks olin valusid kannatanud juba 12h ning viimased tunnid 2 minutiliste intervallidega. Samas avatus oli suurenenud vaid 1-2cm. Mind viidi uhkesse ruumi, kus oli ka soojem. Avatust oli ikka kuskil 3-4cm, valud üsna tugevad, aga ebakorrapärased. Epiduraaliprotsess oli valutu ma ütleks, lihtsalt tuli istudes kontraktsioonid üle elada. Istuv asend oli üldse selline kehva terve protsessi aja. Epiduraal sees ja siis kästi mul selili heita. Kontrolliti tundlikkust külma vatitupsuga - kõik oli olemas va parema jala reie pealt oli pigem sipelgate tunne. Aga selle peale öeldi, et vast ei olnud enam nii külm vatt ja mindi ruttu minema. Nii ma siis jäingi sinna selili, vahel külili ka. Süüa ei lubatud, juua ka mitte (st ma oleks pidanud ise koguaeg küsima seda, aga ma sain aru, et ma ei või juua ka). Magada ei saanud, sest valud ikkagi ära ei kadunud vasakust küljest. Endal enam jõudu ei olnud kellegagi vaielda või midagi nõuda. Väsimus oli, külm oli, süüa tahtsin. Protsess aeglustus veelgi. Lõpuks pandi tilka, et olukorda kiirendada, sest tiksus täis juba 24h veede tulekust ja valude algusest. Kuskil 21.november kella 4 paiku oli saavutatud täisavatus ja siis öeldi, et nüüd ootame kaks tundi ja siis on sul aega 30min pressida. Selle kahe tunni jooksul mõtlesin ma ainult söögist ja janu oli ka meeletu. Pooltundi enne pressimise algust sain ma juua umbes 30ml magusat kõrrejooki - see oli elu parim jook! Pressid ei läinud väga hästi, algul kui küsiti, kas tunnetan oma vaagnapõhja, siis oli tunnetus, aga viimase epiduraali doos ei olnud veel mõjuma hakanud. Pressimise hetkeks oli kõik suhteliselt tuim ja tunnetust ka ei olnud, presse ka ei tundnud, olid vaid tuhud, seega 30 minutiga ma last välja ei saanud. Tehti vaakum, mis kaks korda ebaõnnestus ja siis võeti juba tangid. 21.november kell 7.17 sündis Shrimpy the Viking. Tugeva tervisega. Kõik oli läbi. Noh peaaegu - platsenta vist tõmmati välja, ma küll pressisin, aga vist tulutult. Igasugu virr-varr toimus ringi ja mitu inimest rääkis minuga korraga prantsuse keeles, niiet ega ma midagi aru ei saanud, mis toimus. Sünnitus ei olnud valus, õmblused ei olnud valusad, sest mul oli spinaalanesteesia. Ainuke mõte, peale selle, et mul on nii armas laps, oli KÕHT ON NII TÜHI! Pärast paari tundi saime tavapalatisse. Ja hakkas alles õige seiklus pihta. Olgu öeldud, et Peremees oli minuga/meiega kogu sünnituse, ainult korra saatsin ta sööma, sest oli teada, et nii pea väike Shrimpy ei sünni (ja pealegi, miks peaksime mõlemad nälgima).
Terve päeva asjatasime väikese beebiga, kes üldse magada ei tahtnud. Vaatas oma ilusate rosinasilmadega otsa. Ja kui jäigi magama, siis tulid jälle mingid arstitädid ja hakkasid torkima. Imetamine tuli alguses kenasti välja. Ka esimese öö elasime kenasti üle kahekesi, sest peremees läks koju magama. Siin on ema ja lapse palatid ning keegi sulle ei paku, et isa saab jääda lisatasu eest ööseks (sellest kuulsime hiljem). Teine päevgi möödus enam-vähem kenasti. Peremees läks jälle hilja koju magama ja me jäime kahekesi. Vot siis hakkas tsirkus. Pisike ei haakunud rinna külge ja pistis kisama, tulid ühed tädid - lükkasid peast ja tegid muud jama. Lõpuks lükati lutipudel kätte ja kästi last toita. Toitsin ja nutsin, ei osanud muud teha, ma ei saanud aru, mis mu väiksel lahti on. Korraks oli rahu, aga siis hakkas kisa uuesti. Korra viidi ka laps minu juurest ära, et ma saaksin magada. Ma ise seda ei palunud, aga see pooleldi sunniti mulle peale ning ma võtsin selle vastu, sest ma ei teadnud, mida teha. Mind valdas hirm ja piinlikkus, et ma ei tea, mida lapsega teha. Süüa ta ei tahtnud, lähedust ma ei osanud pakkuda (nahk-naha kontakt) ning ma tundsin end nii üksi. Kellelegi helistada ei tahtnud. Kuidas sa helistad, kui laps röögib kõrval?! Kuidas sa räägid, kui lämbud oma pisaratesse?! Ma olin nii pettunud endas ja tundsin suurt abitust. Üksi võõras riigis, võõras keeles ja teadmine, et ise ma ju soovisin seda last ning nüüd pean ka ise hakkama saama (jonnakus saada ise hakkama oli suur, nii suur, et oma nõrkust tunnistada ei osanud). Pisarad jooksid ja helistasin peremehele. Peremees tuli nii vara kui ta sai, kell 6-7 aeg tehakse alles haigla uksed lahti ja ega sind väga öösel keegi sisse ei lase - see pole hotell, kus vabalt liikuda. Kui haigla personal oli vahetunud, saabus väga kena ämmaemand, kes kutsus meile imetamisnõustaja ja teate, mis selgus - lapsel pea valutas. Kujutage ette, et teid on tangidega välja kistud... Esimese asjana anti lapsele valuvaigistit ja siis natukese aja möödudes saime ta rinnale tagasi, küll nibukaitsmega, aga mis siis. Ka rinnapump anti. Edasi läks olukord nii, et iga kord andsime nibukaitsme vahel sondiga pisikesele piima juurde ja siis pumpasin pärast. Siin kohal suured tänud Kätlinile Eestist, kes oli suuresti toeks oma nõuga :) Terve nädalavahetuse tegutsesime sedasi ning vältisime abi küsimist, sest igal ämmakal ja igal hooldajal olid omad tõeks pidamised ning neid raiuti esmasünnitajale igast kohast. Peremees sai ka ööseks jääda ja esmaspäeval lubati meid haiglast välja. See oli nii suur kergendus - oma koju, oma rütmi. Samal õhtul saabus ka mu ema meile külla. Ta aitas koristada ja süüa teha ja kui peremees oli tööl, oli lihtsalt olemas (olgugi,et natuke ka kaklesime, oli ta ikkagi oma inimene ja sellest tunnen ma siin kõige rohkem puudust).
Ma olin nii kaua oodanud, et mul oleks oma laps ja enda arust nii teadlik ja ettevalmistunud, aga olgem ausaks selleks kõigeks ei saa valmis olla ja elu läks ikka täiesti upperkuuti. Ma ei ütle, et kõik halvasti oli, kõik lihtsalt oli nii teisiti, keegi kolmas oli meie peres juures :) ja oh seda rõõmu kui need ilusad silmad sulle otsa vaatavad ja kui tuleb see esimene naeratus... Elu on ilus ja lapsed on eluõied!

PS!Eesti meditsiin on väga tasemele ja meil on Eestis kõik nii puhas ning järgmisel korral ma teen kõik, et sünnitada kodumaal.
PS! Õppisin sellest kogemusest, et minnes külla äsjasünnitanule, siis võtan kaasa söögi (soovitatavalt sooja söögi,mille vajadusel topin emale lusikaga suhu samal ajal, kui ta imetab. Teen kõik, et ema ja beebi saaksid rahulikult olla ja teineteisega harjuda, see on nii oluline. Loomulikult aitan vajadusel ka beebit hoida, aga peamiselt peab laps siiski olema oma emaga (või isaga). Mina ei suutnud lahti lasta sellest, et ma olen EESTI NAINE ja MA PEAN HAKKAMA SAAMA ju, st koristada, süüa teha, külalisi kostitada ja beebiga tegutsema ning ennast seal kõrval unustades. Eesti naine ju saab alati hakkama. Takka järgi tean, et see oli õppetund mulle ja järgmisel korral proovin paremini.

Praegu on elu juba ilus. Väike Shrimpy kasvab ja on juba täitsa asjalik poiss :) sai juba ka oma esimesed vaktsiinid jalga #autism #vaktsineerinsesthoolinendastlapsestjaneistkesvaktsineeridaeisaa :)

Tänan ka Helenat oma imetamiskogemuse ja nõu jagamisel, sain nõu ka eesti imetamisnõustajatelt, aga nii palju kui on inimesi on ka eri nõuandeid #jääüheletruuks #abiksikka

Kallistame! Nautige oma imelist talve (meil siin kevadlilled hakkad õitsema juba) ja ärge unustage saunast lumme hüpata ;)

Perenaine, Peremees, Peedo ja Shrimpy :)